Pelgupaik

Film: Safe Haven (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Nicholas Sparks ja Josh Duhamel :)

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: PELGUPAIK on Nicholas Sparksi ("Päevaraamat", "Kiri pudelis", "Ööd Rodanthe'is") samanimelisel menuromaanil põhinev romantiline põnevik, mille on lavastanud Lasse Hallström («Šokolaad», «Siidrimaja seadused»).

Salapärane noor naine Katie (Julianne Hough) põgeneb oma tumeda mineviku eest ning kolib väiksesse sadamalinna, kus loodab leida hingerahu. Katie hoiab omaette ning väldib suhteid kohalikega, mis just suurendab iinimeste huvi tema saladusliku isiku vastu. Katie elu muutub kardinaalselt peale tutvumist lesestunud poepidaja Alexi (Josh Duhamel) ja muretult vallalise naabrinaise Jo’ga (Cobie Smulders). Just siis kui tundub, et Katie on lõpuks leidnud oma õnne, ilmuvad välja mineviku varjud.

Ei seda raamatut ma pole lugenud. Kuigi Nicholas Sparksi raamatud on üldjuhul head, on teisi huvitavamaid ja paremaid raamatuid lugeda :).

Aga siis filmi juurde.

Kui eelmise aasta Sparksi film Igavesti Sinu on nõrk, ja seda just tänu näitlejavalikule, siis seekordne valik oli palju positiivsem. Josh Duhamel ei hoidnud oma emotsioone peidus ja ka Julianne Hough oli meeldiv. Kui Cobie Smulders ekraanile ilmus, turtsatasin küll korraks, sest see oli ju ka mingil määral lugu sellest kuidas isa kohtus emaga :). Ja David Lyons oli tõsine pahar. Selle filmi lapsed olid kõige armsamad – nii ehedad ja nii armsad.

Sisu filmil on vägagi Sparksilik, ei mingit üllatust, ei midagi ootamatut – kui oled näinud/lugenud paari, siis on järgnevaid juba vägagi kerge aimata.

Kuid see oli selline kerge hea film. 

Filmi vaadates tekkis mul mõte, et nii hea meelega võtaks ka oma arvuti, lugeri, paar riidehilpu ja … bhuffff