Sõja õied

Film: The Flowers of War (2011)

Vaatamise põhjus: ei olegi põhjust

Hinne: A

Filmi lühikokkuvõte: Film põhineb tõsielu sündmustel. Tegevus toimub Hiina-Jaapani sõja ajal 1937 aastal. Peategelane, Ameeriklasest surnumatja John Miller (Christian Bale), suundub katoliku kloostrisse Nankingis, et aidata sealset viimast preestrit matta. Jaapani armee on linna ründamas ning kloostrisse jõudes leiab ta eest pommiaugu kohast, kus oli lebanud preestri surnukeha ning viimased kloostrisse jäänud õpilased, kellega ühinevad hiljem ka lõbumaja prostituudid. John Miller seatakse valiku ette, kas vaadata vaikides kõrvalt, kuidas Jaapani armee vägistab ja tapab kloostrisse jäänud tüdrukud või anda endast kõik, et neid hullemast päästa.

Kas mäletate kuidas Reamees Ryani päästmises on esimesed 15 min vaid tulistamine ja punase värvi vette valamine. Ka see film algab sarnaselt – lakkamatu kuulirahe, tääkidega elusate otsimine kõikidest võimalikest ja võimatutest kohtadest … väga julm algus. 

Tegelikult pole julm vaid algus, vaid kogu film on julm … kohe väga julm … aga sõda ongi julm, lihtsalt tavalistes sõjafilmides on keskendutud sõdivale armeele, mitte sõja eest varjuvatele abitutele tüdrukutele ja naistele. 

Kui ma enamasti olen püüdnud hoiduda Christian Bale filmidest, sest midagi tema näitlemise juures on minule vastumeelne ja ma jätan tema filmid enamasti pooleli, siis selle filmi juures – tegelikult oli ka siin üks moment tunne, et nüüd tõusen püsti ja lahkun, kuid jäin ja olen rahul, et jäi, sest vaatamata sellele, et nii mõneski kohas panin ma silmad kinni julmuse pärast, oli ikkagi väga hea film. Samas kui mina vaid mõtlesin, et läheks minema (seda siis Bale pärast) siis oli neid, kes tegelikult ka poole filmi pealt lahkusid, sest nende jaoks läks sisu ikka liiga julmaks.

Aga üldkokkuvõttes olen täiesti nõus sellega, et film on Kuld Gloobuse nominent, sest tegelikult ka on vaatamata sellele julmale sisule ja julmadele stseenidele väga hea film.