Peeteri elu on kiire, tal on käed täis uue elukaaslase ja pojaga, kui ta eksnaine tuleb talle rääkima tema teismelise poja Nicholase probleemidest.
Drama, Pöff
Jälle üks etenduse järgi tehtud film.
Aga lugu on siis järgmine ja sama vana nagu üks tänapäevane teismeliste äng.
Edukal ärimehel on poeg endisest abielust ja ka väga noor uus poeg. Tal on isa, kes on alati oma karjääri oma perest ettepoole tõstnud ja ta loodab, et tema pole selline isa, kuid …
Tuleb välja, et tema poeg pole juba kuu aega koolis käinud, kui küsitakse, miks, ei oska ta vastata, kõik on talle nii raske ja rõhuv ja keegi ei mõista teda ja temas valitsevat valu saab ta vallandada vaid siis kui ta endale haiget teeb. Ta tahab nii ema juurest ära, tahab isa ja oma uue venna juures elada, kuid ta tahab ka, et ta vanemad taas koos oleksid, ja ta ei mõista kuidas ta isa uus naine temaga sai mehkeldama hakata, kui ta teadis, et mees on abielus ja tal on poeg …
Minu jaoks koosnes see lugu mitmest tänapäevaste noorte probleemidest mida mina ei mõista - vanemate lahutusega mitte leppimine; kõik kes neid ümbritsevad, on neid alt vedanud; kõik neid ümbritsevad on intellektuaalselt neist madalamad; nad ei tea, mida nad teha tahavad oma eluga ja neilt ei tohi seda ka küsida, sest see piirab nende loomingulisust ja valikuvabadust; neil on õigust kõigile halvasti öelda, kuid hoidke piip ja prillid, kui te neid kuidagi kritiseerite.
See on raske lugu. See on lugu täis ängi, täis raskeid valikuid ja pidevat eneses kahtlemist ning munakoortel käimist. Kas valetajat saab usaldada, kui ta sind ilusti ja südamest palub? Kas lahkujat saab kinni hoida, kui sa nii väga soovid, et ta jääks? Kas on midagi kohutavamat kui ellujääja süütunne?
