Eraklik inglise keele õpetaja püüab oma võõrdunud tütart taas tundma õppida
Drama, Pöff
See üks lause, millega IMPD’s seda filmi iseloomustatakse, on vaid pinnavirvendus sellest, millest see film tegelikult on.
Charley annab tõesti loovkirjutamise loenguid … online kursusena ja keegi tema õpilastest ei tea milline ta välja näeb. Tal ei käi külas keegi peale koduabilise/põetaja/endise poisssõbra õe. Ta on suur. Nagu te ta postrilt näete, ta on SUUR. Ta suudab vaevalt liikuda ja tema kirg on toit. Ning kui ta nii jätkab (filmi alguses saab ta kerge südari) siis pole teda enam kauaks.
Just siis kui ta on südarit saamas, ilmub tema ukse taha Thomas, jumalasõna kuulutaja, kelle ta kutsub sisse, et poiss loeks talle ette üht esseed “Mobi Dickist”. Kui kriis on möödas ja Liz on kohale jõudnud, saadavad nad Thomase minema.
Teades nüüd, et tal pole enam palju jäänud kutsub Charley oma tütre endale külla. Ta pole tüdrukut näinud üheks aastat, sellest ajast kui tüdruk oli kaheksa. Ellie, nagu teismelised ikka, on täis viha ja põlgust ja ka kurjust … nagu hüljatud kassipoeg, turtsub ja sisiseb.
Kui Charley pakub talle raha, on tüdruk nõus jääma, mingiks ajaks, kui isa tema eest ta kirjandid valmis kirjutab. Samal ajal ilmub taas välja Thomas, kes on ikka väga kindel, et kui Charley kuulab jumala sõna, siis saab ta terveks, et Thomas on saadetud tema ukse taha tema kõige haavatavamal hetkel põhjusega.
Mida Thomas ei tea, on see, et Charley hädade põhjuseks, miks ta on emotsionaalne sööja ja miks ta enda ees ei hoolitse on just nimelt religiooniga seotud kaotus ja mitte ühegi entusiastliku noore jutt ei pane teda uskuma sellesse, kes ei kuula meid tegelikult ja kes ei hooli neist pisikestest ussikestest sellel sinisel pallil.
See film on tehtud teatrilavastuse põhjal, seega toimub kõik ühes väikses korteris, osalisi on kuus ja ajaliselt kestab kõik ühe nädala. Selle nädala jooksul saab selgeks räägitud nii mõnigi asi, mis siiani polnud selgeks räägitud, paljastatakse nii mõnegi osalise tõeline pale, nende saladused ja võibolla suunatakse neid ka õigele teele. See on lugu kahest kõige surmavamast inimkonna küljest - ülekaalulisus ja hoolimatu julmus - kaks asja, mida Ameerikas on omamoodi au sisse tõstetud, tehes ülekaalulistest filme ja seriaale, ning ka hoolimatu julmus on täiesti tavaline osa noorte filmidest ja seriaalidest … kõigil on ju õigus olla need kes nad tahavad olla, vahet pole, kas see teeb neile endile liiga või teistele, nad tahavad olla sellised ja me peaksime nende valikut austama.
See on kurb lugu ja eriti kurvaks teeb asja see, et Charleysuguseid on palju ja neid saavad aidata ainult nad ise. Nagu Charley ise ütles, olge ausad ja kirjutage asjadest nii nagu nad on.
