Alita: Sõjaingel

Film: Alita: Battle Angel (2019)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: See on lugu lootusest, armastusest ja vaprusest. Mitmesaja aasta kaugusel tulevikus satub "küber-arst" Ido (Christoph Waltz) Raudlinna prügimäelt teadvuseta küborgi Alita (Rosa Salazar), kes on üsna kehvas seisus.

Ärgates ei mäleta Alita midagi oma minevikust, ei sellest, kes ta on ega maailmast enda ümber. Kõik on uus, iga kogemus esmakordne. Ido püüab tüdrukut kaitsta tolle salapärase mineviku eest, samas kui Alita uus sõber Hugo (Keean Johnson) pakub abi kadunud mälestuste taastamiseks. See aga toob Alita kannule tumedad jõud, kes ei peatu millegi ees, et kadumaläinud küborg igaveseks vaigistada...

Fantasy, Action, Adventure

Võtke Blade Runner, pange sinna juurde mõni rollerblade derby film, siis võtke ükskõik milline YA düstoopia ja saategi selle filmi, mille peategelaseks on 300 aastane teismeline tüdruk, kes loomulikult peab kohe ja üksi ja iga hinnaga maailma päästma, isegi kui ta tegelikult ei tea kelle vastu ta võitleb. Esimene poiss keda ta näeb peale taaselustamist saab loomulikult olema tema armastus. Kuigi ta võitleb hästi, et võitle ta targalt ja selle asemel et ausas võitluses võidetud mõõk endale jätta ja järgmistes võitlustes seda enda kasuks ära kasutada, annab ta selle oma vaenlasele tagasi. Ja tema poisssõbral ärkab südametunnistus alles pärast seda, kui ta on Alita tapatalgutele saatnud nagu tallekese ja siis kui ta ise hätta satub on tal veel piisavalt jultumust, et Alitale helistada keset tema surmavõitlust, et tüdruk talle appi tuleks ja ta ära päästaks. Ning taas kord, see kõrge väljaõppesaanud küborg, kes peaks olema võitmatu, võitleb väga valesti, kui ta keset võitlust peatub enne kui on vastase relvituks teinud, et vasikasilmadega oma „poissõbrale“ otsa vaadata.

Jah, ma saan aru, et ilmselt on püüdnud Cameron ja Rodriguez püsida piisavalt ligidal mangale, pannes tegelasi isegi samu imelikke poose võtma, kui neid võiks mangategelastelt oodata, kuid ma arvan, et selle filmiga peaks kaasas käima hoiatus, et tegu on YA düstoopiaga, mis ei pruugi sobida intelligentsematele täiskasvanutele.

Näitlejad on head, nagu ikka selliste filmide juures – noored tärkavad tähed ja siis vanad tegijad, kes peaks vanemat publikut saali tooma – kuid see lugu oli liiga hüplik, liiga lihtne, liiga silmipööritama panev :). Aga lõpp jätab mulje, et on ka veel järg tulemas.

Kahju.