Spioon, kes mu hülgas

Film: The Spy Who Dumped Me (2018)

Hinne: A—

Lühikokkuvõte: Audrey (Mila Kunis) ja Morgan (Kate McKinnon) on 30aastased parimad sõbrannad Los Angeleses, kes tõmmatakse ootamatult rahvusvahelise vandenõu keerisesse, kui Audrey endine kallim (Justin Theroux) ilmub nende ukse taha, kannul salk ohtlikke palgamõrvareid. Endalegi üllatuslikult sööstavad sõbrannad tegudele, põgenedes läbi Euroopa palgamõrvarite ning kahtlase, kuid võluva Briti agendi (Sam Heughan) eest ja sepitsedes samas plaani, kuidas maailma päästa.

Comedy

Lõpuks jõudsin ka mina siis seda filmi vaatama. Ja oli ka mida vaadata, Sam ei olnud ju mitte vaikses kõrvalosas, vaid ikka pidevalt keset madinat ja pidevalt suures kaadris :). See oli ju see ainuke põhjus, miks ma seda komöödiat vaatama läksin ja ma ei pidanud pettuma, Sam on suurepärane, nagu noore Sean Connory ja Roger Moore poeg, kuid jah, suudlemise stseenid pole tema ala, eriti veel kui suudeldava abikaasa vaatab kõrvalt pealt :).

Aga filmist endast ka siis natuke. Esiteks ma kujutan ette kuidas leedukad filmi vaadates turtsuvad ja tõrva sülitavad, aga Hollywood on juba kord selline – endine Idabloki maa=vaesus, lagunevad majad, imelikud kirbuturud; Saksamaa=punkarid, põrandaalused klubid ja imelikud häppeningid. Aga samas, iga väiksemgi riigi või linna nime mainimine on hea võimalus end tulevaste turistide mällu söövitada, seega, olgu kasvõi imelikus võtmes, aga mainige meid ja tulgu turistid siia, kuigi jah, parem oleks, kui Baltimaid ei portreteeritaks enam kui vaesuse ja korruptsiooni mekat.

Oot, ma pidin ju filmist rääkima. Et siis, millest see film räägib. Spioonidest. Endistest, praegustest ja tulevastest. Drew, kohtub Kaunase kirbuturul vägagi vihaste püstolitega meestega, põgeneb, tulistab ise, hüppab kõrgelt alla, varastab mopeedi …

Audrey ja Morgan peavad Aurdey 30.ndat sünnipäeva ja meenutavad seda, kuidas Drew Audrey SMSiga maha jättis. Lähevad siis Audrey juurde Drew sinna jäänud asju põletama, kui ühtäkki helistab Drew. Lennuk-Kaunas-LA (silmapilk vaid) ja Drew on ukse taga. Kuid temaga koos on tulnud ka need kurjad püssidega mehed, seega taas trattttaatatatatata ja Drew saab kuuli …

Audrey on tööl, tuleb klient, ostab paki nätsu – ilus Briti poiss, palub end autoni saata, Audrey loomulikult saadabki ja Briti poiss palub tal kaubikusse ronida. Kas Audrey teab, kes on Drew? Kus on Audrey?...

Audrey ja Morgan ei tea mida pärast seda kodus toimunud kuulirahe teha, seega lähevad nad sinna kuhu Drew nad saatis, Viini. LA-Viin (taas vaid silmapilk). Uhke kohvik, kohver täis kujukesi – Parim Lapselaps, Parim Ema, jne…. Ilus Briti poiss Sebastian jõuab neile sinna järgi ja taas kord käib üks üleüldine trattattatatatata, tüdrukud põgenevad, ainsana jääb elusana seisma …

Modell/palgamõrvar saab uue töö, laseb moedisaineri maha, et pääseda järjekordsest lavale minekust ja läheb siis oma tööülesannet täitma – tappa kaks lolli Ameerika turisti. See ülesanne pole kerge, sest kuhu iganes ta ka vaatab on kaks Ameeriklasest sõbrannat tegemas midagi ääääääääärmiselt lolli.

Morganil on oma vanematega äärmiselt „tervislikud“ suhted, nad räägivad üksteisega kõigest, ma mõtlen KÕIGEST, seega on ju Morganit ja Audreyt väga kerge jälitada, tuleb vaid oodata, kui ta oma vanematele helistab. Seega pole ju üldsegi ime, kui ka järgmises kohas ootab neid juba kari kurje mehi.

Kes siis ikkagi on spioon, kes on paha, kes hea, kes endine, kes praegune ja kes tulevane?

Kui Kate McKinnon oleks välja jäetud oleks see olnud üks päris korralik spiooni huumor, midagi umbes nagu Palgamõrtsuka turvamees, kuid McKinnon oma verbaalse düsenteeriaga ja igasuguse filtri puudumisega aju ja suu vahel, läks minu jaoks liiale. Theroux, Kunis ja Heughan oleks ka väga hea spioonikomöödia kokku pannud, McKinnon oli see tüüpiline Hollywoodilik üle võlli minek.

Hea film, kuid mõned asjad olid ikka väga, väga, väga, väga jaburad. Aga Sam oli HEA!!!!