Saja sammu teekond

Film: The Hundred Foot Journey (2014)
Hinne: C

Filmi lühikokkuvõte: Filmis "Saja sammu teekond" on Hassan Kadam (Manish Dayal) nooruke kokk, kellel on kokandusmaailma mõistes täiuslik kuulmine. Perekond Kadam, keda nende kodumaal Indias ei austata, kolib pereisa (Om Puri) eestvedamisel elama Lõuna-Prantsusmaale Saint-Antonin-Noble-Vali külasse. Küla on piltilus ja elegantne, seega ideaalne paik, kus avada India restoran Maison Mumbai. Siis aga saab nende plaanist haisu ninna kohaliku ja hinnatud restorani Le Saule Pleureur juhataja Madame Mallory (Oscari-võitja Helen Mirren). Naise jäine protest uustulnukate vastu kasvab sõjaks kahe toidukoha vahel. Aga Hassanis tärkab kirg Prantsuse köögi ja Madame Mallory võluva koka Marguerite'i (Charlotte Le Bon) vastu ning tema oskus kaht kultuuri imetabaselt ühendada loob midagi maagilist, mida isegi Madame Mallory enam eirata ei saa. Ta mõistab, et Hassan on tohutult andekas ja võtab noormehe oma tiiva alla.

"Saja sammu teekond" on täidetud võluvate maitsetega, mis vaatajate meeli ergutavad. Kaks maailma põrkavad kokku ning üks noormees proovib asukohast hoolimata leida kodusoojust igast pannist ja potist

Comedy, Drama, Food

 

Üks järjekordne toidufilm, mis algab umbes nagu Julie ja Juliet, jõuab vahepeal isegi El Bulli tasemele ja siis läheb tagasi klassikaliseks toidufilmiks – pikk laud, suur pere, palju toitu ja kõik vohmivad toitu näost sisse.

Film on tehtud Richard C. Moraisi samanimelise raamatu ainetel ja filmi produtsentide seas on ka Steven Spielberg ning Oprah Winfrey.

Näitlejatest – Helen Mirren on loomulikult võrratu, kuid ka kõik teised noored ja vanemad näitlejad on toredad. Noort Hassani mängis väga tuttav noormees, kes on Rohan Chand, keda sai hiljuti nähtud filmis Bad Words.

Ja filmi muusika on kirjutatud A.R. Rahmani poolt, kelle tuntuim filmimuusika on loomulikult Rentsli Miljonärist.

See polnud päris see toidufilm mida ma ootasin ja milleks ma valmistusin (süües enne kino korralikult kõht täis) kuid iseenesest polnud ju paha, aga siiski oli see rohkem rom/com kui toidufilm.