Hinne: B++
Filmi lühikokkuvõte: Kui raskustes olev kirjastaja
avastab, et ta ainuke edukas autor on uue raamatu kirjutamisel ummikusse
jooksnud, teab ta et ta peab kas kirjaniku välja aitama, või peab ta oma uksed
sulgema. Kirjanik on oma eduga liiga õnnelik ning ta ei saa kirjutada, kui ta
on õnnelik. Kuid probleem on selles, et mida enam õnnetuks kirjastaja oma
kirjaniku teeb, seda enam ta taipab, et ta on oma kirjanikku armunud.
Comedy
Tegemist on ühe toreda samanimelise
raamatu ekraniseeringuga. Raamatu on filmi jaoks mugandanud raamatu autor,
David Solomons, seega ma usun, et kui ma jõuan raamatu lugemiseni, siis ei tule
mul taas kord tõdeda, et sellesse filmi pole raamatust palju järele jäänud.
Lugu on siis järgmine. Noor neiu on
oma pisarate ja higiga paberile pannud oma enda elukogemused ning saatnud oma
käsikirja kõikidesse Šotimaa kirjastustesse ning kogub siis nüüd oma laua
kohale äraütlemiskirju. Kuid ühest väiksest kirjastusest tuleb kiri, et tulge
kohale, räägime, kõpitseme, võib asja saada.
Kirjastust veab Šotimaal elav
prantslane, kes on oma kirjanikega väga aus ja otsekohene, ning kui talle ikka
midagi ei sobi, siis kirjanik ka sellest kuuleb, kas siis prantsuse keeles või
raske prantsuse/šoti aktsendiga inglise keeles (kui ma ei teaks et ta on
prantslane, võiks vabalt arvata, et ta on šotlane, sest ta kõlab täpselt nagu
nemad – sõnalõpud kadunud, sõnad ümmargused ja segased, vahepeal tundsin ma
puudust supakatest :)). Kuid Tom on näinud Jane käsikirjas midagi, mis võiks
vähese paranduse järel suureks saada.
Kui nad on siis käsikirja piisavalt
ümber töötanud, jõuab raamat trükki ja värsked raamatud kirjastaja juurde –
kuid pealkiri pole see mida Jane oli raamatule pannud „Minu isa kannatused“
vaid „Õnnelik lõpp“. Merde! Kuid neil on leping kahe raamatu peale, seega peab
Jane vaid veel ühe raamatu jagu Tomi ninakust kannatama. Kuid „Õnnelik lõpp“ on
väga edukas ja Jane kohtub tänu sellele ka üle pika aja oma isaga. Ja temast
saab ka aasta edukaim esiknovellist. Ja kuulus raamatute adapteerija saab tema
poisssõbraks ning hakkab ta raamatut filmi jaoks ümber kirjutama … elu on nagu
lill ning Jane jõuab oma uue raamatuga viimase peatükini … ning siis hakkab ta
küpsetama, pikki vestlusi pidama oma raamatu peategelase Darcyga ja see viimane
peatükk …
Tom peab midagi ette võtma, sest
kui Jane uus raamat valmis ei saa ja edukas pole, läheb tema kirjastus
pankrotti. Seega, tuleb rikkuda Jane õnnelik mull – tema ahvileivapuu, mis tal
alati hea õnne talismanina arvuti kõrval on, tuleb surnud ahvileivapuuga välja
vahetada; ta poisssõber tuleb saata olematule kohtumisele filmilavastajaga; ta
peab hiljaks jääma mälumängule koos isaga; ta peab teada saama, kuidas ta
poisssõber on ta raamatu filmi jaoks ümber teinud … mida iganes, peaasi, et
Jane oleks taas õnnetu.
Kuid kui Tom lõpuks saab Jane
tagasi arvuti taha … ei sobi see viimane peatükk ülejäänud raamatuga, seega
peab Tom oma tervist mängu pannes Janele järgnema üksildasse talumajja …
Nii tore ja naljakas lugu
kirjanikust, kirjastajast, nende omavahelistest suhetest, suhetest nende
sõpradega, perega, peategelastega.
Selles filmis kohtusid minu kaks
suurepärast kogemust kinos (Galaktika valvurid ja Tüdrukute seelikute all) ning
kauaoodatud sari Outlander, mille esimene osa oli eetris eelmisel laupäeval. Galaktikast on Karen Gillan,
Tüdrukute seelikute alt on Stanley Weber ja Outlanderist Gary Lewis.
No comments:
Post a Comment