Hinne: B
Sisukokkuvõte: 1820. aasta talvel juhtus New Englandi
vaalapüügilaeva Essexiga midagi täiesti ootamatut: seda ründas hiiglaslik
kättemaksujanuline vaal. Tõestisündinud mereõnnetusest inspireeritult kirjutas
Herman Melville raamatu "Moby Dick", mis räägib meile vaid poole
loost. "Mere südames" keskendub vaala ja laeva kohtumise
õõvastavatele tagajärgedele. Laeva meeskond peab tegema kõike, et ellu jääda.
Karmides tormituultes kannatavad näljased ja meeleheitel mehed hakkavad kahtlema
enda usus, elu hinnas ja oma ameti moraalsuses, samal ajal kui kapten püüab
avamerel teed leida ja vanemtüürimees on võtnud sihiks vaal tabada.
Drama, Action
Kuna on tegu Ron Howardi esimese 3D filmiga, siis on ta ilmselt mõnuga
filminud igatsuguseid absurdseid kaadreid, nagu laps, kes saab oma esimese
kaamera ja filmib siis lähedalt vee tõmbamist WCs või sipelgate ronimist mööda
oksa või koera kondi närimist. Ma ei saaks öelda, et need ootamatud kaamera
võtted oleks filmile midagi juurde andnud, kuid huvitav on ju vaadata, kuidas
inimesed maailma avastavad :).
Film on tehtud Nathaniel Philbricki raamatu In the Heart of the Sea:The Tragedy of the Whaleship Essex ainetel, ja see on lugu sellest, milline oli
tegelik suure vaala lugu, mille põhjal kirjutas Herman Melville oma Boby-Dicki
loo.
Aga nüüd siis filmist. Minu jaoks oli see lugu nagu ristsugutis Master andCommander ning Life of Pi vahel. Loo alguses läheb noor Melville (Ben Whishaw) ainukese
veel elus oleva Essexi madruse, Thomas Nickersoni (Brendan Gleeson) jutule, et
kuulda mis tegelikult toimus sellel traagilisel merereisil, kust vaid vähesed
elusalt tagasi tulid ning väitsid, et suur vaal hävitas nende laeva.
Kuigi vana madrus on esialgu vastu oma loo jutustamisele, nõustub ta
lõpuks siiski piisavalt rääkima, et Melville oma loo saaks. Lugu on siis kapten
Pollardist (Benjamin Walker) ja vanem tüürimehest hr. Chase (Chris Hemsworth).
Praegune rikaste puhkajate ja armastavate paaride paradiis Nantucket,
oli kunagi vaalapüügi keskus. Owen Chase oli väi,kse poisina mandrilt
Nantucketile lapsendatud ja vaalapüük oli ainus asi mida ta teha oskas, kuid
siiski oli ta teiste meremeeste jaoks maarott, sest ta polnud ju saarel
sündinud ja ta isa oli olnud põllumees. Kuid sellele vaatamata oli ta olnud
edukas vaalapüüdja ja nüüd oli tal lootus lõpuks saada ise laeva kapteniks. Kuid
laeva omanikud ei andnud siiski talle kapteni kohta, sest see läks omaniku
pojale – George Pollardile ja Chase sai vaid vanem tüürimehe koha.
Algusest peale on kahe mehe vahel hõõrumist, sest üks tahtis olla
kapten ja teine ei tahtnud enda kõrvale nii tugevat juhti. Seega hakkab üks
meeskonda õigesse vormi lööma ning teine hakkab tema käskusid muutma vaatamata
sellele, et ta sellega laeva ohtu seab, kuid tema eesmärk on oma kohta tõestada
ning kui ta lonkava laeva tagasi Nantucketile viib saab ta ebasobivast isikust
lahti. Kuid Chase veenab Pollardit siiski reisi jätkama, et vaalarasva koguda
ja siis alles tagasi minna.
Esimene vaalapüük on edukas, kuid mitte nii edukas kui võiks olla. Ja siis
… ei midagi. Kuni nad kuulevad jutte vaalaparvest, kaugel eemal, kuid seda
parve kaitseb üks suur valge vaal. Kuid kes siis ikka purjus meremehe, isegi
kui ta on käest ilma jäänud, jutte usub, jahiinstinkt on ju ikka tugevam.
Nad on peaaegu valmis tagasi pöörama, kuid siis näevad nad esimest
vaala … ja siis palju vaalu … ja siis lähevad nad jahile … ja siis kohtuvad
valge vaalaga ja valge vaal kohtub laevaga.
Kolm vaalapüügi paati on ainus mis alles jääb ning maani on väga palju
merd. Kui nad üle kuu juba merel on hulpinud jõuavad nad lagedale saarele. See ei
päästa neid, seega kes veel jõuab, parandavad paadid ja jätkavad teed, kes ei
jaksa jäävad saarele. Kuid valge vaal pole neid kordagi maha jätnud.
Lõpuks jõuavad inimeste sekka tagasi vaid kuus (kui ma õieti mäletan)
meest. Laeva omanikud ei taha uskuda juttu valgest vaalast ja nõuavad et kapten
ja vanem tüürimees tunnistaks avalikult, et laev sõitis karile, kuid mehed
jäävad enda juurde kindlaks, laeva hävitas valge vaal ning ellujäämiseks pidid
nad tegema kohutavaid asju.
Seega saigi Melville oma loo, mille ta kirjutas ümber ilukirjanduseks
ja maailm tunneb seda telliskivi kui Moby-Dick. Selleks ajaks, kui raamat ilmus
oli vaalaõli oma väärtuse juba kaotanud, kuid maapõuest oli leitud teist
põletusmaterjali.
Huvitav lugu, võib-olla vahel natuke liiga üle mängitud, kuid hea
meelelahutus ikkagi.
No comments:
Post a Comment