kaader filmist

kaader filmist
Showing posts with label Benjamin Walker. Show all posts
Showing posts with label Benjamin Walker. Show all posts

Monday, February 8, 2016

Elu valikud



Film: The Choice (2015)
Hinne: B
Sisukokkuvõte: Romantiline draama „Elu valikud“ põhineb New York Timesi enim müünud autori Nicholas Sparksi samanimelisel romaanil.

„Elu valikud“ on lugu Travis Parkerist (Walker) ja Gabby Hollandist (Palmer), kellest saavad väikeses rannikulinnas naabrid ning kes alustavad suhet, mida kumbki neist ei oleks osanud ette näha. Vaatajate ette tuuakse kümmekond aastat vältava armastusloo areng ja selle vastupidavus elu kõige määravamate hetkede taustal. Filmi keskmes on meeldejääv sõprade ja perering Sparksile omases Põhja-Carolinas ning lugu kulmineerub küsimusega, mille iga paar peab endale esitama: kui kaugele sina läheksid, et lootust armastusele elus hoida?
Drama, Romance

Üks järjekordne Sparksi naistekas.

Seekord siiski pole selline tüüpiline Sparks, kus kogu loo jooksul särisev ja lääge armastuslugu lõppeb pisarates, vaid seekord on lugu armastusest kahe vastandi vahel, nende elu raskest hetkest, kui tuli teha raskeid valikuid ja siis ilusast õnnelikust lõpust.

Kaks naabrit – elumehest noormees ja kohaliku haigla nooruke intern – ei leia esilagu ühist keelt. Neiu noormehele meeldib, kuid noormees ärritab tüdrukut kõigega mida ta teeb. Neil mõlemil on ka olemas juba romantiline suhe. Kuid süda ju ei küsi, kas tohib uut inimest armastama hakata, süda lihtsalt muudab meelt.

Ja nii nad siis veedavadki koos romantilise kuu, kui tüdruku poiss on tööga seoses eemal ja kui poiss tagasi tuleb …

Travise ja Gabbi pulmad on ilusad, lapsed vupsavad välja üksteise järel nagu peab ja Travis jätkab oma tööd isa vetkliinikus ja Gabbi haiglas, kuni ühel õhtul, kui Travis ei jõua õhtusöögile ja Gabbi sõitis vihmas koju.

Ja siis peab Travis otsustama, kuid ta ei taha teha seda otsust mida kõik temalt ootavad, ta tahab anda Gabbile veel aega, sest imesid ju juhtub.

Aga jah, tüüpiline Sparksi film, isegi viimaste filmide halb soeng oli sellesse filmi üle tulnud, kuid üks asi oli selles filmis tunduvalt parem kui teistes – armastajapaar oli usutav, nende kahe vahel oli tõesti tajutav romantika, mitte selline tüüpiline tuim näitlemine nagu tavaliselt on olnud. Ja mis veel oli selles filmis hea, olid need noored näitlejad – Benjamin Walker (Abraham Lincoln Vampire Hunter, In the Heart of the Sea), Teresa Palmer (I am Number Four, Warm Bodies), Maggie Grace (Taken), Alexandra Daddario (Percy Jackson) ja Tom Welling (Smallville). Kas panete tähele, et nad kõik on mänginud mingit üleloomulike võimetega noori kangelasi. Kuid mis häiris oli see, et huvitaval kombel oli selle linnakese elanikel kõigil uskumatult halb huumorimeel.

Korralik Sparksilik naistekas ikkagi!

Friday, December 4, 2015

Mere südames



Film: In the Heart of the Sea (2015)
Hinne: B
Sisukokkuvõte: 1820. aasta talvel juhtus New Englandi vaalapüügilaeva Essexiga midagi täiesti ootamatut: seda ründas hiiglaslik kättemaksujanuline vaal. Tõestisündinud mereõnnetusest inspireeritult kirjutas Herman Melville raamatu "Moby Dick", mis räägib meile vaid poole loost. "Mere südames" keskendub vaala ja laeva kohtumise õõvastavatele tagajärgedele. Laeva meeskond peab tegema kõike, et ellu jääda. Karmides tormituultes kannatavad näljased ja meeleheitel mehed hakkavad kahtlema enda usus, elu hinnas ja oma ameti moraalsuses, samal ajal kui kapten püüab avamerel teed leida ja vanemtüürimees on võtnud sihiks vaal tabada.
Drama, Action

Kuna on tegu Ron Howardi esimese 3D filmiga, siis on ta ilmselt mõnuga filminud igatsuguseid absurdseid kaadreid, nagu laps, kes saab oma esimese kaamera ja filmib siis lähedalt vee tõmbamist WCs või sipelgate ronimist mööda oksa või koera kondi närimist. Ma ei saaks öelda, et need ootamatud kaamera võtted oleks filmile midagi juurde andnud, kuid huvitav on ju vaadata, kuidas inimesed maailma avastavad :).
 
Film on tehtud Nathaniel Philbricki raamatu In the Heart of the Sea:The Tragedy of the Whaleship Essex ainetel, ja see on lugu sellest, milline oli tegelik suure vaala lugu, mille põhjal kirjutas Herman Melville oma Boby-Dicki loo.

Aga nüüd siis filmist. Minu jaoks oli see lugu nagu ristsugutis Master andCommander ning Life of Pi vahel. Loo alguses läheb noor Melville (Ben Whishaw) ainukese veel elus oleva Essexi madruse, Thomas Nickersoni (Brendan Gleeson) jutule, et kuulda mis tegelikult toimus sellel traagilisel merereisil, kust vaid vähesed elusalt tagasi tulid ning väitsid, et suur vaal hävitas nende laeva.

Kuigi vana madrus on esialgu vastu oma loo jutustamisele, nõustub ta lõpuks siiski piisavalt rääkima, et Melville oma loo saaks. Lugu on siis kapten Pollardist (Benjamin Walker) ja vanem tüürimehest hr. Chase (Chris Hemsworth).
Praegune rikaste puhkajate ja armastavate paaride paradiis Nantucket, oli kunagi vaalapüügi keskus. Owen Chase oli väi,kse poisina mandrilt Nantucketile lapsendatud ja vaalapüük oli ainus asi mida ta teha oskas, kuid siiski oli ta teiste meremeeste jaoks maarott, sest ta polnud ju saarel sündinud ja ta isa oli olnud põllumees. Kuid sellele vaatamata oli ta olnud edukas vaalapüüdja ja nüüd oli tal lootus lõpuks saada ise laeva kapteniks. Kuid laeva omanikud ei andnud siiski talle kapteni kohta, sest see läks omaniku pojale – George Pollardile ja Chase sai vaid vanem tüürimehe koha.

Algusest peale on kahe mehe vahel hõõrumist, sest üks tahtis olla kapten ja teine ei tahtnud enda kõrvale nii tugevat juhti. Seega hakkab üks meeskonda õigesse vormi lööma ning teine hakkab tema käskusid muutma vaatamata sellele, et ta sellega laeva ohtu seab, kuid tema eesmärk on oma kohta tõestada ning kui ta lonkava laeva tagasi Nantucketile viib saab ta ebasobivast isikust lahti. Kuid Chase veenab Pollardit siiski reisi jätkama, et vaalarasva koguda ja siis alles tagasi minna.

Esimene vaalapüük on edukas, kuid mitte nii edukas kui võiks olla. Ja siis … ei midagi. Kuni nad kuulevad jutte vaalaparvest, kaugel eemal, kuid seda parve kaitseb üks suur valge vaal. Kuid kes siis ikka purjus meremehe, isegi kui ta on käest ilma jäänud, jutte usub, jahiinstinkt on ju ikka tugevam.

Nad on peaaegu valmis tagasi pöörama, kuid siis näevad nad esimest vaala … ja siis palju vaalu … ja siis lähevad nad jahile … ja siis kohtuvad valge vaalaga ja valge vaal kohtub laevaga.

Kolm vaalapüügi paati on ainus mis alles jääb ning maani on väga palju merd. Kui nad üle kuu juba merel on hulpinud jõuavad nad lagedale saarele. See ei päästa neid, seega kes veel jõuab, parandavad paadid ja jätkavad teed, kes ei jaksa jäävad saarele. Kuid valge vaal pole neid kordagi maha jätnud.

Lõpuks jõuavad inimeste sekka tagasi vaid kuus (kui ma õieti mäletan) meest. Laeva omanikud ei taha uskuda juttu valgest vaalast ja nõuavad et kapten ja vanem tüürimees tunnistaks avalikult, et laev sõitis karile, kuid mehed jäävad enda juurde kindlaks, laeva hävitas valge vaal ning ellujäämiseks pidid nad tegema kohutavaid asju.

Seega saigi Melville oma loo, mille ta kirjutas ümber ilukirjanduseks ja maailm tunneb seda telliskivi kui Moby-Dick. Selleks ajaks, kui raamat ilmus oli vaalaõli oma väärtuse juba kaotanud, kuid maapõuest oli leitud teist põletusmaterjali.

Huvitav lugu, võib-olla vahel natuke liiga üle mängitud, kuid hea meelelahutus ikkagi.