Murdepunkt

Film: Point Break (2015)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: Kiires ja adrenaliinirohkes põnevusfilmis „Murdepunkt“ imbub noor FBI agent Johnny Utah (Luke Bracey) põnevust otsivate eliitatleetide riukalikku tiimi, mida juhib karismaatiline Bodhi (Edgar Ramirez). Sportlasi kahtlustatakse terves reas väga ebatavaliselt toime pandud kuritegudes.

Salaja ja oma elu ohtu seades püüab Utah tõestada, et nemad ongi rea uskumatuna näivate kuritegude taga.

Film on pilgeni täis hulljulgeid väljakutseid, mida kinolinal harva nähtud. Seikluslikke vägitükke teostavad ekstreemsportlased, kes esindavad maailma parimaid surfareid, tiibkostüümis lendureid, lumelaudureid, kaljuronijaid ja mootorrattureid.

Drama, Action, Remake

Tõstke käsi, kes pole näinud esimest Murdepunkti versiooni. Ma usun, et enamus meist on seda filmi näinud, kas siis kinos või telekast, korduvalt. See on ju film millega Keanu Reeves kõigi noorte neiude südamed võitis ;)

Tegelikult on mul tahtmine seda esimest versiooni uuesti vaadata ja seda just selle pärast, et ma tahaks näha, mis on sellest uusversioonist välja jäetud. Sest tõsi ta on, et kui vanas versioonis röövis kamp motikatega ja maskidega surfareid panku, siis selles versioonis on tegu paari ekstreemsportlasega, keda rahastab nonstop pidutsev rikkur ning nende röövide eesmärgiks pole raha endale saada, vaid tagasi anda emakesele maale see, mida me kõik temalt röövime ja lisaks sellele täita ka 8 eluohtlikumat ekstreemspordi ettevõtmist, mis peaks saavutanu lõpuks nirvaanasse viima, või siis varajasse hauda, eks see on siis juba saatuse valida. Kuid kõige selle uue kõrval on nii palju tuttavaid kohti.

Tõsi, kas selle filmi peategelased on tõsised südametemurdjad, eriti kui neil särgid seljast ära on ja ka kõik need ekstreemsed hüppamised, lauatamised, õhu- ja veesurfamised on uskumatult põnevad ja hirmuäratavad, kuid samas oli siin ka piisavalt asju, mis mind isiklikult häirima hakkasid.

Esiteks, mulle meeldivad tätoveeringud, uskuge mind, ma olen seda usku, kuid tätoveeringud on ilusad, kui neis on mõtet, voolavust, kunsti, mitte lihtsalt suured, suvalistes kohtades, meenutades vanu vangla või meremeeste tätoveeringuid. Kuid see on mu isiklik kiiks.

Ning kui te Pariisi lähete, siis on ju täiseti loomulik, et kui küsite, kus on rongijaam, siis juhatatakse teid getosse, kus kodutud põletavad sooja saamiseks prügikastide asemel autosid ja ükski politseinik või tuletõrjuja ei tule ju seda kustutama. Täiesti loomulik.

Ja täiesti loomulik on ka see, et kui te ronite üles mööda märga kaljuseina ilma toetuseta, siis on ju äärmiselt mõttekas hüüda teist eespool olevale ronijale „Stop, you have nowhere to go! It’s ower!“ sest otse loomulikult kui ta peatuks, siis te saate talle ju järgi ronida ta käed raudu panna, õlale võtta ja temaga koos siis alla tagasi ronida. On ju nii, see on ju täiesti loomulik, absoluutselt tehtav. Oh jah.

Ja otse loomulikult ei tohi ka peategelased käia juuksuris järgneva pooleteise aasta jooksul, sest muidu ei jätaks muidu niigi pikemate juustega tüübid üldse pühendunud sportlaste muljet, ikka on parem kui neile paar pikemat juuksesalku viimaseks stseeniks juurde saab kleepida. Aga nii hoiti kinni esmaversiooni lõpust, kus nii Bodhi kui Utha olid mõlemad samuti kääridest eemale hoidnud.

Aga see oli hea et Eduard Ramires mängib Bodhit Gerard Butleri asemel! Ja ka see on tore, et nad on kaasanud filmi tegemisse profisurfarid nagu näiteks Laird John Hamiltoni.

Aga kui te ei ase end häirida sellest kõigest, mis mind häiris, siis on tegu ikkagi väga põneva ja huvitava filmiga mida tasub kindlasti vaatama minna!!!