Escobar: Kaotatud paradiis

Film: Escobar: Paradise Lost (2014)

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Ameeriklasest surfar (Josh Hutcherson) kohtab oma unistuste tüdrukut, kuid tutvus tüdruku onu, Colombia narkoparuni Pablo Escobariga (Benicio del Toro) osutub lausa sürrealistlikuks kogemuseks.

Enam kui 20 aastat pärast ta surma on Pablo Escobaril Colombiale ikka veel ulatuslik mõju. Tänu oma kokaiiniimpeeriumile sai temast ajaloo üks jõukaimaid kurjategijad, kelle hingele jäid tuhandete inimeste elud. Kuid temast loodud robinhoodilik kuvand ja üürike poliitikakarjäär tegid temast nii mõnedegi kaasmaalaste jaoks kangelase. „Escobar. Kaotatud paradiis“ on tõsielusündmustel põhinev haarav draama, mis laseb heita pilgu Escobari hukatuslikult lummavale kujule.

Naiivse Kanada surfari Nicki vaatenurgast jutustatud „Escobar. Kaotatud paradiis“ pühendub Escobari valitsusaja viimastele aastatele. Nick ja ta vend Dylan avavad tagasihoidliku surfikuurordi Medellini lähedal, kus Nick kohtab oma unistuste naist Mariat (Claudia Traisac), kes oma poliitikust onule kampaaniat teeb. Onuks osutub Pablo, kes kutsub Nicki oma "suvilasse" peole. Džunglis laiutavasse lausa Shangdu mõõtmetega kindlusse. Kui Pablo kuuleb, et Nickil ja Dylanil on probleeme kohalike pättidega, lubab ta „asja korda ajada“. Pätid leitakse surnult ja Nick avastab, et on sattunud pööraste ekstravagantsuste, korruptsiooni ja verevalamiste maailma, kust põgenemine osutub pea võimatuks.

Thriller, Romance

Kuigi filmi pealkiri jätab mulje nagu oleks film eelkõige Escobarist, siis mina ütleks küll, et tegelikult oli film ikkagi Nickist ja tema elu suurimast veast.

Film algab lõpust, hüppab siis sama päeva algusesse, sealt kahe aasta tagusesse aega, jõuab tagasi sinna kus film algas, läheb natuke veel kaugemale ning siis hüppab tagasi päris algusesse, kui Nick ja Dylan alles jõuavad oma „paradiisi randa“.

See oli hästi kokku pandud lugu, mis jälgib seda kuidas Nick mässitakse tasahilju asjadesse millest tal mingit võimalust eluga pääseda pole. Kuigi treileri järgi võiks arvata, et tegemist on ühe üsnagi verise filmiga, siis tegelikult pakutakse vaatajale pigem teadmist, kui verine kõik oli ja vaataja fantaasia võib ise endale sobiliku pildi maalida, sest see suur verevalamine pole selles filmis tähtis, tähtsad on inimsuhted, raksetes situatsioonides käitumine ja jälgimine, kui kaugele võib inimene minna, kui talle piisavalt survet avaldada.

Hea film ja hea näitlejatöö.