jOBS

Film: JOBS (2013)

Vaatamise põhjus: tundus nagu film mida peaks vaatama

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: jOBS on maailma suurima ja edukaima arvutifirma Apple ühe alusepanija ja legendaarse tegevjuhi Steve Jobsi erakordse elu lugu - tema teekond elektroonikast huvitatud poisikesest ja ülikooli pooleli jätnud hipist üheks 20. sajandi suurimaks visionääriks. Tänavusel Sundance´i filmifestivalil esilinastunud filmis mängib nimiosa Ashton Kutcher ("Liblikaefekt", 2004).

Steve Jobs oli loominguline ja uuendusmeelne ettevõtja, kes ei lasknud mitte millelgi takistada tema püha eesmärki: viimse pisidetailini viimistletud tehnoloogia ja disaini täiuslikku kombinatsiooni. Ta oli vastuoluline isiksus, kes ei heitunud ühegi takistuse ees oma eesmärkide saavutamisel. Tema sihikindlus ja perfektsionism muutsid tehnoloogiavaldkonda ja seeläbi maailma, milles me elame. Steve Jobs oli turundusgeenius, kes tegi iga uue toote turuletulekust sündmuse, mille tulemusena said neist ülemaailmsed hitid. Personaalarvuti, iPod, iPhone, iPad - need on asjad, milleta tänapäeva inimesel on raske oma elu ette kujutada. Stay hungry, stay foolish!

Biography, Drama

Esimene arvuti millega ma koolis kokku puutusin oli Juku. Esimene arvuti millega ma töötama hakkasin ja millel ma kutsekooli töid kirjutasin oli Mcintosh – Mc’i OP süsteem oli nii kasutajasõbralik ja loogiline. Koolis tuli mul õppida PC kasutamist – ma kaotasin dokumente kui ma neid salvestasin ja üleüldse oli kõik nii ebaloogiline. Nüüd loomulikult pole PC enam müsteerium minu jaoks, kuid kahjuks pole ma Õuna arvutitega rohkem kokku puutunud. Kuid minu esimene MP3 mängija oli iPod Shufle ja ma kasutasin teda igapäevaselt viis õnneliku aastat – siis sai aeg ümber ja tuli väiksem versioon muretseda. Niipalju siis minu kokkupuudetest Õunaga.

 

Nüüd siis filmi juurde. Kutcher teeb päris head rolli. 

Kui siiani olin ma arvanud et Jobs oli arvutigeenius, siis nüüd arvan ma et ta oli totaalne geeniusest kretiin, kes ei hoolinud end ümbritsevatest inimestest kui nad talle kasulikud polnud, talle oli tähtis vaid ta arvutid ja muud elektroonilised mänguasjad.

Mul on hea meel, et see film ei puudutanud tema haigust ja viimaseid aastaid. Kui Raudse Leedi film tekitas vaatajais haletsust tugeva inimese vastu, siis seda filmi vaadates ei tekkinud mingit haletsust või kaastunnet, pigem jäi Jobsist mulje kui hullust isekast geeniusest, mida ta ilmselt ka oli, kuid just selle suhtumisega saavutas ta selle, mida ta tahtis.

Et siis kuidas film oli – oli kah.