Vaatamise põhjus: põhitegelaseks on kirjanik Hinne: B Filmi lühikokkuvõte: Calvinon briliantne kirjanik, kes hakkab oma vana kirjutusmasinaga trükkima
uut novelli tütarlapselst nimega Ruby, tütarlapsest, keda ta nägi unes. Ta ei
suuda uskuda oma silmi kui peagi muutub Ruby päris inimeseks, ning senine
kirjapandud suhe muutub tõeliseks. Kui nende suhtes on miski valesti, pole
Calvinil vaja teha muud kui panna leht kirjutusmasinasse ja trükkida, mis
vajab muutmist ja Ruby muutub selliseks kui tal vaja. Kuid kaua selline suhe
kesta saab ...
See on siis lühikokkuvõte, kuid tegelik lugu on ikka natuke
keerulisem, sest esialgu Calvin ikka ei usu, et selline asi on võimalik, et
tema kirjutatu tõeliseks lihast ja luust tüdrukuks muutub ja selle tõestamisega
saab üsnagi palju nalja. Siis on loomulikult see otsatu mesinädalate aeg, kui
armastus on alles uus ning kõik on lilleline ja roosa. Nagu igas suhtes, nii ka
väljamõldud suhtes, tuleb ette tõuse ja mõõnasid, kuid tõelises suhtes ei lähe
üks osapool trükimasina taha ja ei trüki vajalikke muutusi paberile, tõelises
suhtes tuleb selleks vaeva näha, et mõlemad suhte osapooled õnnelikud oleksid.
Kui siis Calvin enam sellise pettusega elada ei suuda, kirjutab ta Ruby oma
elust välja.
Lõppkokkuvõttes on tal käes küll taas kord üks menuk raamat
kuid ta on siiski üksi, kuni ...
Üks tore film. Head näitlejad – Calvin (Paul Dano), Ruby
(Zoe Kazan) ja Calvini vend (Chris Messina). Calvini ema ja kasuisa mängivad
Annette Bening ja Antonio Banderas, ning taas tuleb tõdeda, et vanad näitlejad
kipuvad lihtsates komöödiates ülemängima, kuid seekord õnneks mitte liialt üle,
vaid natuke.
Ja lugu on ju kirjanikust ja tema kangelannast! :):)
Filmi lühikokkuvõte:Eraklik ja salapärane Luke (Ryan
Gosling) on motokaskadöör, kes liigub rändtivoliga linnast linna. Läbisõidul
New Yorgi lähedal asuvast linnakesest nimega Schenectady (filmi ingliskeelne
pealkiri viitab linna indiaanikeelsele nimele) võtab ta ühendust kunagise
kallima Rominaga (Eva Mendes) ning saab teada, et naine on vahepeal toonud
ilmale tema poja. Mees otsustab seepeale rändurieluga lõpparve teha ning asub
tööle mehaanikuna autoremonditöökojas, mille omanik leiab Luke´i motoannetele
rakendust ohtlikus pangaröövide skeemis. On vaid aja küsimus, millal Luke
seadusega pahuksisse satub.
Avery Cross (Bradley Cooper) on
karjäärihimuline algaja politseinik ja värske pereisa, kellel on raskusi
tasakaalu leidmisega töö- ja perekonnaelu vahel. Saatus viib ta kokku Luke´iga
ning selle kohtumise tagajärjed muudavad radikaalselt mõlema mehe elu ja
avaldavad mõju ka järeltulevatele põlvedele.
Kõik mida me elus teeme, ka väikseimad
otsused, võivad muuta meie edasist elu. Ja sellist asja nagu kokkusattumus või
juhus pole olemas, kõigel on põhjus ja tagajärg.
Selles filmis on kaks lugu, esiteks
Luke lugu, siis kohtub ta hetkeks Averyga ja edasi läheb juba Avery lugu. Mõlemad
mehed peavad oma elus väga tähtsaid otsuseid tegema, mõlemail on ühevanused
pojad. Isade otsused mõjutavad ka nende poegade tulevikku. Kas rikkas kuid
lahutatud peres kasvab parem laps kui vaeses kuid ühtehoidvas, kasuvanemaga
peres? Kas isade minevik mõjutab ka laste tuleviku?
Luke osa filmist meenutas mulle üht teist hiljuti nähtud pangaröövli fimi, nimelt filmi Edwin Boyd.
Ja kui te mõtlete, et kus te olete näinud neid noori näitlejaid, kes mängivad poegasid, siis AJ (Emory Cohen) on tuntud seriaalis Smash ja Jason (Dane DeHaan) on filmist Videopäevikud.
Raske kuid hea film.
Ja veelkord, kokkusattumusi pole
olemas, kõigel on põhjus ja tagajärg!
Vaatamise
põhjus:kas ühe
korraliku actioni tagas peabki põhjus olema, kuid jah, ma olen näinud esimest
kahte ja Robert Downey Jr on vaatamisväärsus omaette.
Hinne: B ++
Filmi lühikokkuvõte:RAUDMEES 3 jätkab ülemaailmse lemmiku
miljardär-leiutaja-superkangelase Tony Starki ehk Raudmehe eepilisi ning kinoekraani
väärilisi seiklusi.
Hulljulge ja ülbe, kuid geniaalne
ja vaimukas suurtööstur Tony Stark (Robert Downey Jr) seisab värskes filmis silmitsi
uue vaenlasega (Ben Kingsley), kelle kurjuse haare näib olevat piiritu. Kui
kogu Starki isiklik maailm verivaenlase käe läbi hävitatakse, asub ta piina- ja
seiklusrikkale otsingule, et süüdlased üles leida. See teekond paneb pidevalt
proovile Raudmehe südikuse ja põhimõttekindluse. Olles nurka surutud, peab
Stark hakkama saama vaid algvarustusega ning usaldama oma leidlikkust ja
instinkte, et päästa oma lähedased. Selle eepilise võitluse käigus leiab Stark
aga vastuse küsimusele, mis on teda juba kaua kummitanud: kumb teeb temast
tegelikult superkangelase – kas kõrgtehnoloogiline raudrüü või mees ise?
Niiii tore film, mitte lihtsalt
mõttetu action, mille põhi eesmärk on võimalikult suur tulevärk ja palju
kokkukuhjatud plekki ja tõsiselt kurjad paharid ja isamaa armastusest nõretavad
patrioodid, vaid mõnus, ka mõtlevale inimesele mõeldud action komöödia, täis
peenet ja head huumorit.
Ben Kingsley on suisa võrratu. Lihtsalt
võrratu.
Guy Pearce – ausalt, ainuke film
mida ma mäletan, kus ta pole olnud kibestunud ja kättemaksu ihkav piinatud
pahar oli vist Ajamasin.
Gwyneth Paltrow – tema uueks nimeks
saab nüüd siis ilmselt Hot Lady või She Dragon või Hot Pepper või midagi sellist
:).
Aga tagasi filmi juurde. Alguses ma
olin segaduses, sest pidevalt oli juttu NY ja tulnukatest ja ussiaugust …
ausalt, minu mäletamist mööda Raudmees 2 lõpus küll mingeid tulnukaid ei olnud.
Ja siis lõi tuluke põlema õiges mälusopis – vahepeal olid ju Tasujad jaThor, Loki, nende külmarahvas ja
rauddraakonid olid ju tulnukad, kõik oli täiesti õige, lihtsalt mina ei
sättinud filme õigesse järjekorda.
Aga nagu ma juba ütlesin, üks
vägagi tore ajaviitefilm. Seekord polnud küll kahjuks Stan Leed kuskil, või
siis oli niiii hetkeks, et ma ei märganud aga film oli väga nauditav.
Eks jääme siis ootama järgmist
Marveli filmi – Thor: Pimeduse maailm.
Kuid lõpetuseks või siis alustuseks (eks otsustage ise :)) järgmine lugu:
Filmi lühikokkuvõte:Sam on end oma isast eemale hoidnud
juba aastaid. Kui ta isa sureb, läheb ta vastumeelselt tagasi koju tema
matustele, et näha kas isa jättis talle mingit raha, mis päästaks teda
kitsikusest välja. Kuid ta saab vaid teada, et ta isa on jätnud kogu oma raha kellelegi
Josh Davisele. Ta leiab Joshi ning saab teada, et Josh on Frankie nimelise
naise probleemne teismeline poeg. Sam saab ka teada, et naine on ta õde. Ta ei
anna raha edasi, kuna tal on seda endal vaja. Ta saab ka Frankiega tuttavaks,
kuid ei ütle talle, et on ta vend. Ajapikku saavad neist sõbrad ning Sam hakkab
isegi Joshi aitama.
Huvitav film, millel on täielik potentsiaal
saada imeilusaks armastuslooks, ja seda ta ju tegelikult ongi, lihtsalt
tegemist on õde-venda vahelise armastusega.
See õde venda suhe … see on ju üks
väga keeruline värk. Sugulasi valida ei saa ja tuleb leppida sellega kes
antakse. Kuid kui on koos ikka kaks väga erinevat inimest, siis ei seo neid ka
see sõnadepaar – õde vend – üks kõik mida ka vanemad ei räägi, me pole kaks
magnetit mis tahtmatult üksteise külge kleepunud on.
Neil kahel aga on valiku võimalus,
nemad on poolõde ja poolvend, kes tegelikult ei teadnud üksteisest mitte
midagi, seega on neil valik, kas minna elus edasi tunnistamata nende vahelist
sugulust või siis saada tuttavaks selle uue inimesega. Täiskasvanuna teada
saada, et keegi on su lähisugulane, on nagu uue sõbra, või siis uue tuttava
leidmine. Lapsena pole just erilist valikut.
Peategelased Sam (Chris Pine) ja
Frankie (Elizabeth Banks) teevad väga hea rolli mõlemad. Ka Josh (Michael Hall
D’Addario) ja Lillian (Michelle Pfiffer), Sami ema, teevad väga nauditava
rolli.
Film: Samsara (2011) Filmi vaatamise põhjus: soov saada visuaalset elamust Hinne: A Filmi lühikokkuvõte: "Samsara" tähendab sanskriti keeles elu lõputut ringkäiku, taassündi.
Samsara – see on igavikuline eluring, mis seob kõiki olendeid siin ilma
peal. Selle tabamatu ühisosa leidmine nii inimkonna kui ka seda
ümbritseva looduskeskkonna vahel ongi kannustanud SAMSARA autoreid
pühenduma aastatepikkusele rännakule mööda maailma, et püüda
filmilindile seda kõige olulisemat - seda, mis on silmale nähtamatu.
Ilma
kaadritaguste seletavate kommentaarideta linateos haarab publiku kaasa
ainuüksi oma lummava pildikeele ja muusikaga, mis sulanduvad ühtseks
meeliülendavaks tervikuks ning toovad vaatajateni mosaiikse läbilõike
meid ümbritseva maailma hingamisest ja kulgemisest.
See
ainulaadne linateos on üles võetud tänapäeval haruharva kasutatavale
70mm filmilindile, mis tagab tänu kõrgele resolutsioonile erilise
pilditeravuse ja kontrastsuse ning manab ekraanile rikkaliku
värvipaleti, iga kaader peentest nüanssidest pakatamas. Hunnitu
operaatoritööga SAMSARA pakub erakordseid loodusvaateid ning viib meid
suurlinnade närvilisest rabelusest mägede tipus asuvate templite
pühalikku õndsusesse, laastatud katastroofipiirkondadesse ja
trööstitutele tööstusmaastikele. Need on võimsad ja ülevad, kohati isegi
hingematvad kaadrid, mis toovad meieni inimelu selle ilus ja valus ning
tuletavad meelde kuivõrd aukartust äratav ja imetlusväärne on maailm me
ümber.
Maailm on üks kohutavalt kaunis paik. Loodus on loonud ilu ja inimesed on loonud õudust, kuid loodus on ulatanud oma abistava käe õuduse loomisel, kui tal selleks võimalus on olnud. Kuid sellele vaatamata on maailm üks kaunis paik, tuleb lihtsalt osata seda ilu, selle õuduse seas näha. Ja üks liikumapanevaid jõudusid siin ilmas on usk. Oskaja inimese käes on usk üks vägagi ohtlik relv. Samsara on vägagi visuaalne film, mida tuleb vaadata suurel ekraanil!
Filmi lühikokkuvõte: Kirjanik (Chris Messina) ning raamatupidaja (Marin Ireland)
kohtuvad tööreisil, ning kuigi nad on mõlemad suhtes, tundub nende üheöö suhe
kasvavat millekski palju enamaks.
Selline
tõsiselt armas leid. Tiba PÖFFilik film. Segu filmist For Lovers Only
ja raamatust Broken.
Filmi ainukesed tegelased on kaks juhuslikult kokku sattunud inimest, kes
läbi mitme mitme aasta kohtuvad heal juhul kord või paar aastas, päevaks või
kaheks. Mitte alati ei lõppe nende kokkusaamine voodis. Nad vaidlevad,
armastavad, vihkavad, ihkavad, pettuvad, andestavad … täiuslik suhe kahe
inimese vahel, kes tegelikult pole koos.
Hästi andekalt tehtud ja nende kahe
näitleja töö on vägagi nauditav!
Filmi lühikokkuvõte: Pärast 25 aastast edukat koosmängimist
keelpillikvartetis, tuleb Peteril, kvarteti vanimal liikmel, teha raske otsus
ning loobuda esinemistest, kuna tal diagnoositakse Parkinsoni tõbi. Teiste liikmete
jaoks on see uudis kui katalüsaator, et lasta valla oma aastaid vaos hoitud
probleemid, samas kui kvarteti abielus liikmete tütrelgi on oma gruppi lõhkuvad
soovid. Kõik need ühtäkki pinnale tõusnud karid ähvardavad trupi koost kiskuda
hetkel kui nad mängivad kuulsat Beethoveni keelpilli kvarteti oopust 131,
heliteost mida mängitakse alati ilma katkestuseta, vahet pole, kui elu ka nõuaks
vahepeal vahet.
Kahurvägi – Philip Seymour Hoffman,
Cristopher Walken, Cathrine Keener, Wallace Shawn, Mark Ivanir – teeb vägagi
nauditava etteaste.
Igaühe üksik roll, nende kokkumäng, sellese seotud muusika …
üks väga raske kui ilus lugu, väga eluline lugu.
Filmi lühikokkuvõte: Noor naine
pabistab oma pulmapäeval perekonna maamaja ülakorrusel, muretsedes, et äkki
abiellub ta vale mehega. Allkorrusel, muutuvad ta nii ta peigmees kui ka endine
armastus üha närvilisemaks.
Nii
armas, tüüpiline ajastuline Briti film. Head näitlejad, hea sisu. Tõeline nauding.
Lisaks
Felicity Jonesile, kes on tore noor Briti näitleja, lööb siin filmis kaasa ka
Elizabeth McGovern, keda ilmselt enamus filmihuvilisi teab seriaalist Downtown
Abbey, kuid mina tean seda ameeriklannat hoopis ühest väga vanast filmist She’s
Having a Baby. Kuid pole midagi öelda, ta on päris korraliku inglise inglise
keele omandanud nende kolme aasta jooksul, mis Downton Abbeyt on filmitud.
Film: The
First Time (2012) Filmi vaatamise põhjus: tundus tore
kerge noortefilm Hinne: C Filmi lühikokkuvõte: Romantiline
komöödia, mille keskmes on kaks keskkooliõpilast – Dave (Dylan O’Brien), kes on
siiani igatsevalt vaadanud tüdrukut, keda ta kunagi endale ei saaks ning Aubrey
(Britt Robertson), kunstihingega tüdruk, kes käib noormehega, kes teda päris ei
mõista. Selline
tore YA film noortest, kes juhuslikult kohtuvad peol, jalutavad koos koju,
magavad kogemata ühe öö koos (rõhk sõnal magavad, ei midagi muud, sel korral),
ei saa kuidagi üksteist oma mõtetest välja, kohtuvad veel paar korda, kuumad
suudlused, kuna vanemad kodust läinud, siis esimene vahekord (mõlemi jaoks) mis
osutub täielikuks pettumuseks mõlemaile, tülliminek ja lahkuminek, ahastamine
ja järelemõtlemine ja filmi lõpuks on nad taas õnnelikult koos.
Positiivne
noorte film, mis pole täis mõttetut ropendamist, joomist, seksi ja
täiskasvanute mõnitamist. See on pigem vägagi positiivse ja mõistliku sõnumiga
film.
Filmi lühikokkuvõte:Gerard Butler mängib endist
jalgpallurit George´i, kes üritab taastada suhteid oma poja ja eks-abikaasaga,
kes on juba kihlatud uue mehega. Selle saavutamiseks hakkab ta oma poja
jalgpallimeeskonna treeneriks ja leiab ennast suhteliselt huvitavas positsioonis.
Nimelt muutub ta kõikide igavlevate „jalgpalliemmede“ ihaldusobjektiks ning nii
mõnigi üritab teda võrgutada. Kõige selle keskel peab George leidma tee tagasi
oma poja südamesse.
Kui see film veel kino oli, siis ma
isegi korraks mõtlesin, et läheks naudiks natuke Gerardi ja mul on väga, väga,
väga hea meel, et ma seda ei teinud.
Ma pakun, et ma vaatasin seda
külateatri etlemist u 30 min, kui niigi palju, kuid hetkel kui Uma Thurman
hakkas trepist üles minema kui tummfilmi staar, kes on sattunud helifilmi, siis
panin ma filmi kinni ja valisin midagi mõistlikumat vaatamiseks.
Ma ei taha kuidagi uskuda, et vanad
näitlejad ei oska enam oma tööd teha, pigem on ikka probleem lavastajas, kes ei
oska näitlejaid mängima panna ja häid kaadreid kokku lõigata.
Vaatamise
põhjus:CCPlaza 20
sünnipäeva ja nendepoolne kingitus nendele, kes palju kinos käivad
Hinne: D
Filmi lühikokkuvõte: Kauges tulevikus (60 aastat hiljem polegi
tegelikult nii kauge tulevik) äratundmatuseni muutunud planeedil Maa taasavastab üks mees
oma hägust minevikku, võideldes samal ajal kogu inimkonna päästmise nimel.
Jack Harper (Tom Cruise) on üks
viimaseid Maale lähetatud robot-droonide parandajaid. Osana laiahaardelisest
operatsioonist eesmärgiga saada kätte eluliselt olulisi ressursse planeedilt
Maa, mida on aastakümneid ähvardanud müstilised vaenlased, on Jacki missioon
peagi lõppemas.
Jack omab hingematvalt kaunist ja
kindlalt turvalist eluaset maapinnast mitmesaja meetri kõrgusel pilvedes. Mehe
rutiinne eksistents muutub aga hetkega, kui tal õnnestub ootamatult
allakukkunud kosmoselaevalt päästa imekaunis naine (Olga Kurylenko). Salapärase
uustulnuka saabumine käivitab jada sündmusi, mis panevad mehe kahtlema kõiges,
mida ta teab …
Ausalt, ma ei läheks vabatahtlikult
ühtki Tom Cruise filmi vaatama, kuid kuna CCPlaza tegi sellise toreda kingituse
koos erakordse võimalusega, siis nõustusin siiski seda filmi vaatama minema. Ja
kui juba nähtud, siis tuleb sellest ka kirjutada, isegi kui film oli …
Seega alustagem. Et saada
ettekujutust mida see film endast kujutab, siis võtke esmalt taustaks ükskõik
milline märul, milles herr Cruise mänginud on. Siis lisage sinna natuke Wall-e
multikat, tibake Matrixit ja Mad Maxi, mõõdujärgi Kaksteist ahvi ning kõige
rohkem filmi Moon, filmi lõppu sobib ilusti üks ports Iseseisvuspäeva. Ja otse
loomulikult peab olema filmi tegevuspaigaks New York, sest kus mujal siis ikka
on kõige parem filmida üht korralikku post-apocalyptilist filmi - nagu ju
öeldud, planeet Maa on äratundmatuseni muutunud ja ainukesed äratuntavad asjad
saavad ju ikka olla vaid NY kuulsad ehitised.
Selline tõsiselt jabur film. Naerukohti
jagub ja mitte vähe, sest aegajalt läheb asi ikka niiiii jaburaks kätte. Üks hea
naeru koht on see, kui see nii-öelda tehisaju, kes on maad rünnanud ja neid
tehnikute koopiaid vorbib, ütleb Morgan Freemanile ja herr Cruisile, et tema on
jumal – mul tuli koheselt silmade ette Morgan Freeman jumala osas, talle sobis
see palju paremini.
Ja siis tekkis mul filmi lõpus üks
küsimus – ok, need kaks „tehnikut“ on maal missioonil viis aastat. Selle viie
aasta jooksul veedavad nad oma öid seksides nagu jänesed. Kuid nad ei paljune
selle viie aasta jooksul nagu jänesed. Seega, kuna nad on koopiad, siis äkki on
ära jäetud paljunemiseks vajalikud organid. Kuid … see mittekoopia, Jacki
naine, on filmi lõpus lapsega – nüüd tekib küsimus, kuidas see võimalik on? Äkki
pandi see laps hakkama juba enne kui nad oma missioonile läksid, kuid sellisel
juhul – kui rase naisterahvas ikka kuuliga kõhtu saab, siis ma ei usu eriti, et
ta rasedus ei katkeks. Kuid kui see laps sigitati sellel ühel ööl, mis nad olid
koos koopia Jackiga – miks siis ei antud Victoriale töötavaid munasarju kui
Jackile anti vägagi eluvõimelised poisid? Vot selline mõte jäi mu peakolusse kinni.
Aga jah, see pole kohe ü l d s e
minu stiilis film.
Filmi lühikokkuvõte:Mainekas oksjonifirmas töötav Simon
(James McAvoy) kistakse hulljulgesse kunstiröövi, mille käigus läheb kaotsi
ülihinnaline maal. Röövi korraldanud kurjategijad eesotsas karismaatilise
Franckiga (Vincent Cassel) ei kavatse aga asjade taolise käiguga leppida ning
mälukaotuse all kannatav Simon saadetakse hüpnoterapeut Elizabethi (Rosario
Dawson) jutule, lootuses, et viimane aitaks mehe mälus sobrades maali asukoha
välja selgitada.
Peatselt hakkavad piirjooned
reaalsuse, hüpnoosi, kire ja surmaohu vahel hägustuma ning panused kasvavad
kiiremini, kui keegi asjaosalistest oleks osanud oodata...
Alustame sellest, et tegu on Danny
Boyle filmiga, fakt, mille mina olin filmi alguseks unustanud, kuid mis meenus
mulle filmi lõputiitritega. Seega oli tegemist ühe vägagi hästi tehtud,
kiiresti ja sujuvalt jooksva filmiga, väga hea näitlejatööga ja ülihuvitava
sisuga.
Kolmas film siis juba sellel
aastal, kus tuleb filmi tegevust tähelepanelikult jälgida algusest saati, sest
muidu võib mõni tähtis fakt tähelepanemata jääda (esimesed kaks Patune kirg ja
Kõrvalmõjud).
Tõsi ta ju on, et tegelikult reedab
filmi treiler ära filmi lõpplahenduse, kuid kogu teekonna jälgimine on vägagi
nauditav. Nii mõnigi kord tekib küsimus – millega siis hetkel tegu on, kas
hüpnoosi nägemusega või reaalsusega, mida filmi lõpu poole seda rohkem see
küsimus üles tuleb. Ja tegelikult lõpuks … noh see jääb juba filmivaataja enda
otsustada.
Üks asi, mis oli veel, lisaks
sisule selles filmis suurepärane, see oli muusika.
Filmi lühikokkuvõte:Filmi tegevustik toimub tulevikus,
kus inimkond vallutatakse võõra nähtamatu liigi poolt, kellel puudub füüsiline
vorm. Need võõrad hinged võtavad üle inimeste kehad ja kustutavad nende mälu.
Võitlus maailma pärast on lõppenud, aga võitlus inimeste tuleviku pärast on
alles alanud!
On vaid käputäis ellujäänuid, kes
võitlevad selle invasiooni vastu. Üks nende seast on Melanie Stryder (Saoirse
Ronan), kelle keha vallutab hing nimega Rändaja. Selle asemel, et oma meeltest
lahti öelda, keeldub Melanie alla andmast ning täidab Rändaja mõtted
kujutluspiltidega oma armastatust Jaredist (Max Irons). Melanie on valmis
riskima kõigega, et päästa oma väljavalitu ja tõestada, et armastus ületab kõik
raskused.
Stephanie Mayer on kirjutanud
sellise toreda raamatu nagu The Host, millest nüüd Hollywood on vändanud oma
nägemuse. Nägemuse mis iseeneste polegi nii paha. Jah ok, kuna raamat on ka üle
600 lehekülje, seega ei saagi kõike kahetunnise filmi sisse suruda, kuid see
mis on filmi pandud pole paha.
Kuid … mis mind tõsiselt marru ajas
oli see seltskond amatöörnäitlejaid, kes oli mängima pandud. Või siis on filmi režissöör
sedavõrd saamatu, et ta ei suuda panna näitlejaid loomulikult mängima panna ning
pärast ei osand ka lasta häid kaadreid kokku lõigata. Tõsine külateatri tunne
tuli. Vahepeal tuli suisa nutt peale, sest see kõik oli nii saamatu ja puine.
Ja need viljapõllu stseenid –
tõsiselt produktiivne on ju vilja koristada nii, et rahvas on suvalistesse
kohtadesse üle põllu laiali puistatud ja siis igaüks nüsib oma sirbiga väikseid
salke, mille nad suvaliselt laiali loobivad … mul on tõsine usk inimkonna
ellujäämisvõimesse :)!
O'Shea vennad
Jared
Kui ma raamatut lugesin tekkis mul
endal ettekujutus, keda ma oleks tahtnud näha osatäitjatena. Ma ei osanud
kedagi panna Melanie ossa, kuid Jared, Ian ja Kyle olid mul küll kindlalt
paigas.
Ja kumma Rändaja „keha“ Max Irons
reaalsuses valinud on? :)