Ruby Sparks

Film: Rubi Sparks (2012)

Vaatamise põhjus: põhitegelaseks on kirjanik
Hinne: B
Filmi lühikokkuvõte: Calvin  on briliantne kirjanik, kes hakkab oma vana kirjutusmasinaga trükkima uut novelli tütarlapselst nimega Ruby, tütarlapsest, keda ta nägi unes. Ta ei suuda uskuda oma silmi kui peagi muutub Ruby päris inimeseks, ning senine kirjapandud suhe muutub tõeliseks. Kui nende suhtes on miski valesti, pole Calvinil vaja teha muud kui panna leht kirjutusmasinasse ja trükkida, mis vajab muutmist ja Ruby muutub selliseks kui tal vaja. Kuid kaua selline suhe kesta saab ...

See on siis lühikokkuvõte, kuid tegelik lugu on ikka natuke keerulisem, sest esialgu Calvin ikka ei usu, et selline asi on võimalik, et tema kirjutatu tõeliseks lihast ja luust tüdrukuks muutub ja selle tõestamisega saab üsnagi palju nalja. Siis on loomulikult see otsatu mesinädalate aeg, kui armastus on alles uus ning kõik on lilleline ja roosa. Nagu igas suhtes, nii ka väljamõldud suhtes, tuleb ette tõuse ja mõõnasid, kuid tõelises suhtes ei lähe üks osapool trükimasina taha ja ei trüki vajalikke muutusi paberile, tõelises suhtes tuleb selleks vaeva näha, et mõlemad suhte osapooled õnnelikud oleksid. Kui siis Calvin enam sellise pettusega elada ei suuda, kirjutab ta Ruby oma elust välja.

Lõppkokkuvõttes on tal käes küll taas kord üks menuk raamat kuid ta on siiski üksi, kuni ...

Üks tore film. Head näitlejad – Calvin (Paul Dano), Ruby (Zoe Kazan) ja Calvini vend (Chris Messina). Calvini ema ja kasuisa mängivad Annette Bening ja Antonio Banderas, ning taas tuleb tõdeda, et vanad näitlejad kipuvad lihtsates komöödiates ülemängima, kuid seekord õnneks mitte liialt üle, vaid natuke.

Ja lugu on ju kirjanikust ja tema kangelannast! :):)

New Yorgi varjus

Film: The Place Beyond the Pines  (2012)

Vaatamise põhjus: Ryan ja Bradley

Hinne: B ++

Filmi lühikokkuvõte: Eraklik ja salapärane Luke (Ryan Gosling) on motokaskadöör, kes liigub rändtivoliga linnast linna. Läbisõidul New Yorgi lähedal asuvast linnakesest nimega Schenectady (filmi ingliskeelne pealkiri viitab linna indiaanikeelsele nimele) võtab ta ühendust kunagise kallima Rominaga (Eva Mendes) ning saab teada, et naine on vahepeal toonud ilmale tema poja. Mees otsustab seepeale rändurieluga lõpparve teha ning asub tööle mehaanikuna autoremonditöökojas, mille omanik leiab Luke´i motoannetele rakendust ohtlikus pangaröövide skeemis. On vaid aja küsimus, millal Luke seadusega pahuksisse satub.

Avery Cross (Bradley Cooper) on karjäärihimuline algaja politseinik ja värske pereisa, kellel on raskusi tasakaalu leidmisega töö- ja perekonnaelu vahel. Saatus viib ta kokku Luke´iga ning selle kohtumise tagajärjed muudavad radikaalselt mõlema mehe elu ja avaldavad mõju ka järeltulevatele põlvedele.

Kõik mida me elus teeme, ka väikseimad otsused, võivad muuta meie edasist elu. Ja sellist asja nagu kokkusattumus või juhus pole olemas, kõigel on põhjus ja tagajärg.

Selles filmis on kaks lugu, esiteks Luke lugu, siis kohtub ta hetkeks Averyga ja edasi läheb juba Avery lugu. Mõlemad mehed peavad oma elus väga tähtsaid otsuseid tegema, mõlemail on ühevanused pojad. Isade otsused mõjutavad ka nende poegade tulevikku. Kas rikkas kuid lahutatud peres kasvab parem laps kui vaeses kuid ühtehoidvas, kasuvanemaga peres? Kas isade minevik mõjutab ka laste tuleviku?

Luke osa filmist meenutas mulle üht teist hiljuti nähtud pangaröövli fimi, nimelt filmi Edwin Boyd.

Ja kui te mõtlete, et kus te olete näinud neid noori näitlejaid, kes mängivad poegasid, siis AJ (Emory Cohen) on tuntud seriaalis Smash ja Jason (Dane DeHaan) on filmist Videopäevikud.

Raske kuid hea film.

Ja veelkord, kokkusattumusi pole olemas, kõigel on põhjus ja tagajärg!

Raudmees 3

Film: Iron Man 3 (2013)

Vaatamise põhjus: kas ühe korraliku actioni tagas peabki põhjus olema, kuid jah, ma olen näinud esimest kahte ja Robert Downey Jr on vaatamisväärsus omaette.

Hinne: B ++

Filmi lühikokkuvõte: RAUDMEES 3 jätkab ülemaailmse lemmiku miljardär-leiutaja-superkangelase Tony Starki ehk Raudmehe eepilisi ning kinoekraani väärilisi seiklusi.

Hulljulge ja ülbe, kuid geniaalne ja vaimukas suurtööstur Tony Stark (Robert Downey Jr) seisab värskes filmis silmitsi uue vaenlasega (Ben Kingsley), kelle kurjuse haare näib olevat piiritu. Kui kogu Starki isiklik maailm verivaenlase käe läbi hävitatakse, asub ta piina- ja seiklusrikkale otsingule, et süüdlased üles leida. See teekond paneb pidevalt proovile Raudmehe südikuse ja põhimõttekindluse. Olles nurka surutud, peab Stark hakkama saama vaid algvarustusega ning usaldama oma leidlikkust ja instinkte, et päästa oma lähedased. Selle eepilise võitluse käigus leiab Stark aga vastuse küsimusele, mis on teda juba kaua kummitanud: kumb teeb temast tegelikult superkangelase – kas kõrgtehnoloogiline raudrüü või mees ise?

Niiii tore film, mitte lihtsalt mõttetu action, mille põhi eesmärk on võimalikult suur tulevärk ja palju kokkukuhjatud plekki ja tõsiselt kurjad paharid ja isamaa armastusest nõretavad patrioodid, vaid mõnus, ka mõtlevale inimesele mõeldud action komöödia, täis peenet ja head huumorit.

Ben Kingsley on suisa võrratu. Lihtsalt võrratu.

Guy Pearce – ausalt, ainuke film mida ma mäletan, kus ta pole olnud kibestunud ja kättemaksu ihkav piinatud pahar oli vist Ajamasin.

Gwyneth Paltrow – tema uueks nimeks saab nüüd siis ilmselt Hot Lady või She Dragon või Hot Pepper või midagi sellist :).

Aga tagasi filmi juurde. Alguses ma olin segaduses, sest pidevalt oli juttu NY ja tulnukatest ja ussiaugust … ausalt, minu mäletamist mööda Raudmees 2 lõpus küll mingeid tulnukaid ei olnud. Ja siis lõi tuluke põlema õiges mälusopis – vahepeal olid ju Tasujad ja  Thor, Loki,  nende külmarahvas ja rauddraakonid olid ju tulnukad, kõik oli täiesti õige, lihtsalt mina ei sättinud filme õigesse järjekorda.

Aga nagu ma juba ütlesin, üks vägagi tore ajaviitefilm. Seekord polnud küll kahjuks Stan Leed kuskil, või siis oli niiii hetkeks, et ma ei märganud aga film oli väga nauditav.

Eks jääme siis ootama järgmist Marveli filmi – Thor: Pimeduse maailm.

Kuid lõpetuseks või siis alustuseks (eks otsustage ise :)) järgmine lugu:

 

People Like Us

Film: People Like Us (2012)

Vaatamise põhjus: trailer

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Sam on end oma isast eemale hoidnud juba aastaid. Kui ta isa sureb, läheb ta vastumeelselt tagasi koju tema matustele, et näha kas isa jättis talle mingit raha, mis päästaks teda kitsikusest välja. Kuid ta saab vaid teada, et ta isa on jätnud kogu oma raha kellelegi Josh Davisele. Ta leiab Joshi ning saab teada, et Josh on Frankie nimelise naise probleemne teismeline poeg. Sam saab ka teada, et naine on ta õde. Ta ei anna raha edasi, kuna tal on seda endal vaja. Ta saab ka Frankiega tuttavaks, kuid ei ütle talle, et on ta vend. Ajapikku saavad neist sõbrad ning Sam hakkab isegi Joshi aitama.

Huvitav film, millel on täielik potentsiaal saada imeilusaks armastuslooks, ja seda ta ju tegelikult ongi, lihtsalt tegemist on õde-venda vahelise armastusega. 

See õde venda suhe … see on ju üks väga keeruline värk. Sugulasi valida ei saa ja tuleb leppida sellega kes antakse. Kuid kui on koos ikka kaks väga erinevat inimest, siis ei seo neid ka see sõnadepaar – õde vend – üks kõik mida ka vanemad ei räägi, me pole kaks magnetit mis tahtmatult üksteise külge kleepunud on. 

Neil kahel aga on valiku võimalus, nemad on poolõde ja poolvend, kes tegelikult ei teadnud üksteisest mitte midagi, seega on neil valik, kas minna elus edasi tunnistamata nende vahelist sugulust või siis saada tuttavaks selle uue inimesega. Täiskasvanuna teada saada, et keegi on su lähisugulane, on nagu uue sõbra, või siis uue tuttava leidmine. Lapsena pole just erilist valikut.

 

Peategelased Sam (Chris Pine) ja Frankie (Elizabeth Banks) teevad väga hea rolli mõlemad. Ka Josh (Michael Hall D’Addario) ja Lillian (Michelle Pfiffer), Sami ema, teevad väga nauditava rolli.

Hea film!

Samsara

Film: Samsara (2011)
Filmi vaatamise põhjus: soov saada visuaalset elamust
Hinne: A
Filmi lühikokkuvõte: "Samsara" tähendab sanskriti keeles elu lõputut ringkäiku, taassündi. Samsara – see on igavikuline eluring, mis seob kõiki olendeid siin ilma peal. Selle tabamatu ühisosa leidmine nii inimkonna kui ka seda ümbritseva looduskeskkonna vahel ongi kannustanud SAMSARA autoreid pühenduma aastatepikkusele rännakule mööda maailma, et püüda filmilindile seda kõige olulisemat - seda, mis on silmale nähtamatu.

Ilma kaadritaguste seletavate kommentaarideta linateos haarab publiku kaasa ainuüksi oma lummava pildikeele ja muusikaga, mis sulanduvad ühtseks meeliülendavaks tervikuks ning toovad vaatajateni mosaiikse läbilõike meid ümbritseva maailma hingamisest ja kulgemisest.

See ainulaadne linateos on üles võetud tänapäeval haruharva kasutatavale 70mm filmilindile, mis tagab tänu kõrgele resolutsioonile erilise pilditeravuse ja kontrastsuse ning manab ekraanile rikkaliku värvipaleti, iga kaader peentest nüanssidest pakatamas. Hunnitu operaatoritööga SAMSARA pakub erakordseid loodusvaateid ning viib meid suurlinnade närvilisest rabelusest mägede tipus asuvate templite pühalikku õndsusesse, laastatud katastroofipiirkondadesse ja trööstitutele tööstusmaastikele. Need on võimsad ja ülevad, kohati isegi hingematvad kaadrid, mis toovad meieni inimelu selle ilus ja valus ning tuletavad meelde kuivõrd aukartust äratav ja imetlusväärne on maailm me ümber. 

Maailm on üks kohutavalt kaunis paik. Loodus on loonud ilu ja inimesed on loonud õudust, kuid loodus on ulatanud oma abistava käe õuduse loomisel, kui tal selleks võimalus on olnud. Kuid sellele vaatamata on maailm üks kaunis paik, tuleb lihtsalt osata seda ilu, selle õuduse seas näha. Ja üks liikumapanevaid jõudusid siin ilmas on usk. Oskaja inimese käes on usk üks vägagi ohtlik relv.

Samsara on vägagi visuaalne film, mida tuleb vaadata suurel ekraanil!

28 Hotel Rooms

Film: 28 Hotel Rooms (2012)

Filmi vaatamise põhjus: treiler ja sisu

Hinne: B++

Filmi lühikokkuvõte: Kirjanik (Chris Messina) ning raamatupidaja (Marin Ireland) kohtuvad tööreisil, ning kuigi nad on mõlemad suhtes, tundub nende üheöö suhe kasvavat millekski palju enamaks.

Selline tõsiselt armas leid. Tiba PÖFFilik film. Segu filmist For Lovers Only ja raamatust Broken. 

Filmi ainukesed tegelased on kaks juhuslikult kokku sattunud inimest, kes läbi mitme mitme aasta kohtuvad heal juhul kord või paar aastas, päevaks või kaheks. Mitte alati ei lõppe nende kokkusaamine voodis. Nad vaidlevad, armastavad, vihkavad, ihkavad, pettuvad, andestavad … täiuslik suhe kahe inimese vahel, kes tegelikult pole koos. 

Hästi andekalt tehtud ja nende kahe näitleja töö on vägagi nauditav!

A Late Quartet

Film: A Late Quartet (2012)

Filmi vaatamise põhjus: Näitlejate kahurvägi

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Pärast 25 aastast edukat koosmängimist keelpillikvartetis, tuleb Peteril, kvarteti vanimal liikmel, teha raske otsus ning loobuda esinemistest, kuna tal diagnoositakse Parkinsoni tõbi. Teiste liikmete jaoks on see uudis kui katalüsaator, et lasta valla oma aastaid vaos hoitud probleemid, samas kui kvarteti abielus liikmete tütrelgi on oma gruppi lõhkuvad soovid. Kõik need ühtäkki pinnale tõusnud karid ähvardavad trupi koost kiskuda hetkel kui nad mängivad kuulsat Beethoveni keelpilli kvarteti oopust 131, heliteost mida mängitakse alati ilma katkestuseta, vahet pole, kui elu ka nõuaks vahepeal vahet.

Kahurvägi – Philip Seymour Hoffman, Cristopher Walken, Cathrine Keener, Wallace Shawn, Mark Ivanir – teeb vägagi nauditava etteaste. 

Igaühe üksik roll, nende kokkumäng, sellese seotud muusika … üks väga raske kui ilus lugu, väga eluline lugu.

Braavo!!

Cheerful Weather for the Wedding

Film: Cheerful Weather for the Wedding (2012)

Filmi vaatamise põhjus: Felicity Jones

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Noor naine pabistab oma pulmapäeval perekonna maamaja ülakorrusel, muretsedes, et äkki abiellub ta vale mehega. Allkorrusel, muutuvad ta nii ta peigmees kui ka endine armastus üha närvilisemaks.

Nii armas, tüüpiline ajastuline Briti film. Head näitlejad, hea sisu. Tõeline nauding.

 

Lisaks Felicity Jonesile, kes on tore noor Briti näitleja, lööb siin filmis kaasa ka Elizabeth McGovern, keda ilmselt enamus filmihuvilisi teab seriaalist Downtown Abbey, kuid mina tean seda ameeriklannat hoopis ühest väga vanast filmist She’s Having a Baby. Kuid pole midagi öelda, ta on päris korraliku inglise inglise keele omandanud nende kolme aasta jooksul, mis Downton Abbeyt on filmitud.

The First Time

Film: The First Time (2012)
Filmi vaatamise põhjus: tundus tore kerge noortefilm
Hinne: C
Filmi lühikokkuvõte: Romantiline komöödia, mille keskmes on kaks keskkooliõpilast – Dave (Dylan O’Brien), kes on siiani igatsevalt vaadanud tüdrukut, keda ta kunagi endale ei saaks ning Aubrey (Britt Robertson), kunstihingega tüdruk, kes käib noormehega, kes teda päris ei mõista.

Selline tore YA film noortest, kes juhuslikult kohtuvad peol, jalutavad koos koju, magavad kogemata ühe öö koos (rõhk sõnal magavad, ei midagi muud, sel korral), ei saa kuidagi üksteist oma mõtetest välja, kohtuvad veel paar korda, kuumad suudlused, kuna vanemad kodust läinud, siis esimene vahekord (mõlemi jaoks) mis osutub täielikuks pettumuseks mõlemaile, tülliminek ja lahkuminek, ahastamine ja järelemõtlemine ja filmi lõpuks on nad taas õnnelikult koos. 

Positiivne noorte film, mis pole täis mõttetut ropendamist, joomist, seksi ja täiskasvanute mõnitamist. See on pigem vägagi positiivse ja mõistliku sõnumiga film.

Suhete mänguväljak

Film: Playing for Keeps (2012)

Vaatamise põhjus: Gerard

Hinne: EVL

Filmi lühikokkuvõte: Gerard Butler mängib endist jalgpallurit George´i, kes üritab taastada suhteid oma poja ja eks-abikaasaga, kes on juba kihlatud uue mehega. Selle saavutamiseks hakkab ta oma poja jalgpallimeeskonna treeneriks ja leiab ennast suhteliselt huvitavas positsioonis. Nimelt muutub ta kõikide igavlevate „jalgpalliemmede“ ihaldusobjektiks ning nii mõnigi üritab teda võrgutada. Kõige selle keskel peab George leidma tee tagasi oma poja südamesse.

Kui see film veel kino oli, siis ma isegi korraks mõtlesin, et läheks naudiks natuke Gerardi ja mul on väga, väga, väga hea meel, et ma seda ei teinud.

Ma pakun, et ma vaatasin seda külateatri etlemist u 30 min, kui niigi palju, kuid hetkel kui Uma Thurman hakkas trepist üles minema kui tummfilmi staar, kes on sattunud helifilmi, siis panin ma filmi kinni ja valisin midagi mõistlikumat vaatamiseks.

Ma ei taha kuidagi uskuda, et vanad näitlejad ei oska enam oma tööd teha, pigem on ikka probleem lavastajas, kes ei oska näitlejaid mängima panna ja häid kaadreid kokku lõigata.

Täielik ajaraiskamine. Kohutav.

Unustus

Film: Oblivion (2013)

Vaatamise põhjus: CCPlaza 20 sünnipäeva ja nendepoolne kingitus nendele, kes palju kinos käivad

Hinne: D

Filmi lühikokkuvõte: Kauges tulevikus (60 aastat hiljem polegi tegelikult nii kauge tulevik) äratundmatuseni muutunud planeedil Maa taasavastab üks mees oma hägust minevikku, võideldes samal ajal kogu inimkonna päästmise nimel.

Jack Harper (Tom Cruise) on üks viimaseid Maale lähetatud robot-droonide parandajaid. Osana laiahaardelisest operatsioonist eesmärgiga saada kätte eluliselt olulisi ressursse planeedilt Maa, mida on aastakümneid ähvardanud müstilised vaenlased, on Jacki missioon peagi lõppemas.

Jack omab hingematvalt kaunist ja kindlalt turvalist eluaset maapinnast mitmesaja meetri kõrgusel pilvedes. Mehe rutiinne eksistents muutub aga hetkega, kui tal õnnestub ootamatult allakukkunud kosmoselaevalt päästa imekaunis naine (Olga Kurylenko). Salapärase uustulnuka saabumine käivitab jada sündmusi, mis panevad mehe kahtlema kõiges, mida ta teab …

Ausalt, ma ei läheks vabatahtlikult ühtki Tom Cruise filmi vaatama, kuid kuna CCPlaza tegi sellise toreda kingituse koos erakordse võimalusega, siis nõustusin siiski seda filmi vaatama minema. Ja kui juba nähtud, siis tuleb sellest ka kirjutada, isegi kui film oli …

Seega alustagem. Et saada ettekujutust mida see film endast kujutab, siis võtke esmalt taustaks ükskõik milline märul, milles herr Cruise mänginud on. Siis lisage sinna natuke Wall-e multikat, tibake Matrixit ja Mad Maxi, mõõdujärgi Kaksteist ahvi ning kõige rohkem filmi Moon, filmi lõppu sobib ilusti üks ports Iseseisvuspäeva. Ja otse loomulikult peab olema filmi tegevuspaigaks New York, sest kus mujal siis ikka on kõige parem filmida üht korralikku post-apocalyptilist filmi - nagu ju öeldud, planeet Maa on äratundmatuseni muutunud ja ainukesed äratuntavad asjad saavad ju ikka olla vaid NY kuulsad ehitised.

 

Selline tõsiselt jabur film. Naerukohti jagub ja mitte vähe, sest aegajalt läheb asi ikka niiiii jaburaks kätte. Üks hea naeru koht on see, kui see nii-öelda tehisaju, kes on maad rünnanud ja neid tehnikute koopiaid vorbib, ütleb Morgan Freemanile ja herr Cruisile, et tema on jumal – mul tuli koheselt silmade ette Morgan Freeman jumala osas, talle sobis see palju paremini.

Ja siis tekkis mul filmi lõpus üks küsimus – ok, need kaks „tehnikut“ on maal missioonil viis aastat. Selle viie aasta jooksul veedavad nad oma öid seksides nagu jänesed. Kuid nad ei paljune selle viie aasta jooksul nagu jänesed. Seega, kuna nad on koopiad, siis äkki on ära jäetud paljunemiseks vajalikud organid. Kuid … see mittekoopia, Jacki naine, on filmi lõpus lapsega – nüüd tekib küsimus, kuidas see võimalik on? Äkki pandi see laps hakkama juba enne kui nad oma missioonile läksid, kuid sellisel juhul – kui rase naisterahvas ikka kuuliga kõhtu saab, siis ma ei usu eriti, et ta rasedus ei katkeks. Kuid kui see laps sigitati sellel ühel ööl, mis nad olid koos koopia Jackiga – miks siis ei antud Victoriale töötavaid munasarju kui Jackile anti vägagi eluvõimelised poisid? Vot selline mõte jäi mu peakolusse kinni.

Aga jah, see pole kohe ü l d s e minu stiilis film.

Transs

Film: Trance (2013)

Vaatamise põhjus: trailer

Hinne: A

Filmi lühikokkuvõte: Mainekas oksjonifirmas töötav Simon (James McAvoy) kistakse hulljulgesse kunstiröövi, mille käigus läheb kaotsi ülihinnaline maal. Röövi korraldanud kurjategijad eesotsas karismaatilise Franckiga (Vincent Cassel) ei kavatse aga asjade taolise käiguga leppida ning mälukaotuse all kannatav Simon saadetakse hüpnoterapeut Elizabethi (Rosario Dawson) jutule, lootuses, et viimane aitaks mehe mälus sobrades maali asukoha välja selgitada.

Peatselt hakkavad piirjooned reaalsuse, hüpnoosi, kire ja surmaohu vahel hägustuma ning panused kasvavad kiiremini, kui keegi asjaosalistest oleks osanud oodata...

Alustame sellest, et tegu on Danny Boyle filmiga, fakt, mille mina olin filmi alguseks unustanud, kuid mis meenus mulle filmi lõputiitritega. Seega oli tegemist ühe vägagi hästi tehtud, kiiresti ja sujuvalt jooksva filmiga, väga hea näitlejatööga ja ülihuvitava sisuga.

Kolmas film siis juba sellel aastal, kus tuleb filmi tegevust tähelepanelikult jälgida algusest saati, sest muidu võib mõni tähtis fakt tähelepanemata jääda (esimesed kaks Patune kirg ja Kõrvalmõjud).

Tõsi ta ju on, et tegelikult reedab filmi treiler ära filmi lõpplahenduse, kuid kogu teekonna jälgimine on vägagi nauditav. Nii mõnigi kord tekib küsimus – millega siis hetkel tegu on, kas hüpnoosi nägemusega või reaalsusega, mida filmi lõpu poole seda rohkem see küsimus üles tuleb. Ja tegelikult lõpuks … noh see jääb juba filmivaataja enda otsustada.

Üks asi, mis oli veel, lisaks sisule selles filmis suurepärane, see oli muusika.

Keha

Film: The Host (2013)

Vaatamise põhjus: raamat

Hinne: F

Filmi lühikokkuvõte: Filmi tegevustik toimub tulevikus, kus inimkond vallutatakse võõra nähtamatu liigi poolt, kellel puudub füüsiline vorm. Need võõrad hinged võtavad üle inimeste kehad ja kustutavad nende mälu. Võitlus maailma pärast on lõppenud, aga võitlus inimeste tuleviku pärast on alles alanud!

On vaid käputäis ellujäänuid, kes võitlevad selle invasiooni vastu. Üks nende seast on Melanie Stryder (Saoirse Ronan), kelle keha vallutab hing nimega Rändaja. Selle asemel, et oma meeltest lahti öelda, keeldub Melanie alla andmast ning täidab Rändaja mõtted kujutluspiltidega oma armastatust Jaredist (Max Irons). Melanie on valmis riskima kõigega, et päästa oma väljavalitu ja tõestada, et armastus ületab kõik raskused.

Stephanie Mayer on kirjutanud sellise toreda raamatu nagu The Host, millest nüüd Hollywood on vändanud oma nägemuse. Nägemuse mis iseeneste polegi nii paha. Jah ok, kuna raamat on ka üle 600 lehekülje, seega ei saagi kõike kahetunnise filmi sisse suruda, kuid see mis on filmi pandud pole paha.

Kuid … mis mind tõsiselt marru ajas oli see seltskond amatöörnäitlejaid, kes oli mängima pandud. Või siis on filmi režissöör sedavõrd saamatu, et ta ei suuda panna näitlejaid loomulikult mängima panna ning pärast ei osand ka lasta häid kaadreid kokku lõigata. Tõsine külateatri tunne tuli. Vahepeal tuli suisa nutt peale, sest see kõik oli nii saamatu ja puine.

Ja need viljapõllu stseenid – tõsiselt produktiivne on ju vilja koristada nii, et rahvas on suvalistesse kohtadesse üle põllu laiali puistatud ja siis igaüks nüsib oma sirbiga väikseid salke, mille nad suvaliselt laiali loobivad … mul on tõsine usk inimkonna ellujäämisvõimesse :)!

O'Shea vennad

Jared

Kui ma raamatut lugesin tekkis mul endal ettekujutus, keda ma oleks tahtnud näha osatäitjatena. Ma ei osanud kedagi panna Melanie ossa, kuid Jared, Ian ja Kyle olid mul küll kindlalt paigas.

Ja kumma Rändaja „keha“ Max Irons reaalsuses valinud on? :)

Aga jah, see film … täielik jura!!!!!