Untogether

Film: Untogether (2018)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: Andrea on hiljuti karsklaseks hakanud kirjanik, kelle karjäär on pärast esimese raamatu ilmumist mitmeks aastaks seisma jäänud. Tal tekib romaan Nikiga, Arst/kirjanikuga, kes on kirjutanud raamatu sõjamemuaaridest. Samal ajal tema õde Taral, massööril, on suhe vana rokilegendiga, kuid ta avastab vastupandamatu tõmbe usu poole, eriti poliitiliselt aktiivse rabi poole.

Drama

Untogether – kuidas seda tõlkida? Mitte koos? Lahku? Nagu koos?

Miks ma üldse selle üle arutlen, sest kui ma leiaks õige sõnastuse sellele „sõnale“ siis oleks seda lugu kergem seletada. See on selline  segane suhete lugu, kus on mitu paari, kes nagu on koos ja nagu ei ole ka, üks paar on just üheöösuhtest edasi kasvanud õhtusteks stressimaandamise seksiks ja teine paar on juba kaua koos olnud, kuid nüüd hakkavad lahku kasvama, kui neiu teed viivad teda unustatud religiooni juurde ja mehe teed viivad teda jälle lavale.

Ükski suhe pole ideaalne, ükskõik kui kaua inimesed üksteist tunnevad. Kõigil on saladused, mida teistega ei jagata, kuid mis võivad mingi hetk tulla ilmsiks, või siis on inimestel huvid, mis ei pruugi teise paaripoole huvid olla. Me kõik mängime igapäevaselt mingit rolli, lihtsalt meie valik on, kas me oleme rollis kogu aeg, terve päev või ainult mingi aeg päevast, ja kui rängalt meile selline rollimäng mõjub.

Andrea (Lola Kirke) pole peale oma esikromaani ilmumist ja kaineks saamist midagi kirjutada suutnud, sest ta on kaine, seega on ta omaks võtnus kuuekümnendate filmidiiva rolli. Tara (Jemima Kirke) on hoolitsev tüdruksõber, kes püüab oma poisssõbra meelejärele olla, kuid ta elust on miski puudu, seega kui tema massaažilauale satub rabi, kes teda sünagoogi kutsub, ei saa ta teisiti kui peab minema. Nick (Jamie Dornan) on ületöötanud arst, kes on kirjanikuks saanud sõjavälja armastuse romaaniga, kellelt nüüd oodatakse uut raamatut, kuid temas pole järgmist raamatut. 

Martin (Ben Mendelsohn) on vana rokkar, kes elab oma noore tüdruksõbra õe majas ja teenib raha maalrina. David (Billy Cristal) on rabi, kes püüab traditsioonilist sünagoogi noortepärasemaks teha, tuues sinna elavat muusikat ja korraldades protestimarsse ebaõigluse vastu, sest tema nooruses marssis ta koos Martin Luther Kingiga ja ta igatseb taga neid aegu. Josie (Jennifer Grey) on rabi abikaasa, kes püüab oma mehele pakkuda meelerahu ja toetada tema ettevõtmisi.

Kui alguse on kõigil oma kindel roll ja arusaadav eesmärk, siis filmi lõpuks on nad kõik oma seisvast olukorrast välja rabelenud, saladused on päevavalgele tulnud ja tavapärane rutiin lõhutud. Kas võitjatena väljatulnutel on ees kergem tee, seda ei tea keegi, kuid läbitu on neid muutnud, loodetavasti paremuse poole.

See oli selline festivalitüüpi film, selline Sofia Coppola tüüpi, kuid parem, vaadatavam, arusaadavam. Hea film! Head näitlejad!