Küll ma olen ilus!

Film: I Feel Pretty (2018)

Hinne:F

Lühikokkuvõte: Renee elu on pidevate dieetide ja trennide okkaline rada. “Julge algus on pool võitu,” mõtles Looja ning kukutas vaesekese trenažööril uperkuuti. Renee lööb pea ära – ja teda valdab petlik veendumus, et ta on nüüd vastupandamatu. Sõna otseses mõttes uuesti sündinuna võrgutab ta enesekindlana noormehi, osaleb bikiinivõistlusel ega häbene end isegi modelliks pakkuda.

Paraku pole Renee teiste silmis raasugi muutunud. Igatahes mitte väliselt. Aga sisimas? Võib-olla muutis tärganud enesekindlus teda tõepoolest?

Comedy,

Küll ma olen ilus! On üks võrdlemisi nõme lugu.

See oleks nagu Bridgt Jones ja Shallow Hall oleks lapse saanud. Ja mitte lihtsalt lapse, kes saab peapõrutuse, mis petab ära ta silmad, tekitades talle mulje, et ta näeb välja nagu supermodell, vaid ta on saanud endale koos peapõrutusega ka Õelate tüdrukute suhtumise end ümbritsevatesse. Kuigi ta on alguses ka „ilusana“ äärmiselt sõbralik, siis peagi suhtub ta kõigisse, kes pole tema arvates „ilusad“, negatiivselt/mõnitavalt/halvustavalt.

See on selline tüüpiline ameerika film, kus „tavaline“ inimene, kes esialgu ei pea endast väga lugu, hakkab trauma tagajärjel endast liigagi palju pidama. Ja kui ta siis saabki aru, et ta tegelikult ikka ei ole nii ilus, kui ta oli arvanud, siis leiab ta endas uuesti „julguse“ kui ta kõva häälega karjub oma keskpärasust ja õigust olla ka sellisena ilus, kõigile, kes ta lähedal on, ning kõik kiidavad teda plaksutades takka. Et siis, kui muidu ei tunne end hästi, siis veena ennast ja teisi kõigist üle karjudes, siis tunned end hästi ja kõik näevad sinus ilusat võitlejat.

 

Nõme lugu! Ma vaatasin seda film tegelikult ainult Tom Hopperi pärast ja ka tema roll oli nõme!