Kena vaikne kohakene ja Bird Box

Film: A Quiet Place (2018)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: John Krasinski lavastatud õudus-thriller räägib närvekõditava loo Ameerika perekonnast, kes elab idüllilises maakohas keset maisipõlde ning kelle ellujäämine sõltub oskusest teha oma toimetusi hiirvaikselt ja sõna lausumata. Väikeste lastega perekonda piiravad hirmuäratavad võõrolendid, kes kuulevad kõike, kuid ei näe midagi. Niipea kui nad sind kuulevad, langed sa nende saagiks. Olukorra muudab eriti pinevaks asjaolu, et pereema (Emily Blunt) on viimaseid nädalaid beebiootel. Kuidas sünnitada ilma piuksugi tegemata? Kes on need elukad ja mis on nende plaan? Kust nad tulid ja kuidas nende vastu võidelda? Mis on saanud ülejäänud maailmast ja inimkonnast? See pööraselt pingeline jubedik tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid ning kananahk on vaatajale garanteeritud.

Drama, Horror, Mystery, Dystopia

 

Film: Bird Box (2018)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: Ülemaailmse tundmatu vägivallatseja sissetungist on möödunud viis aastat. Sissetungija oli nähtamatu miski, mis saatis pea kogu inimkonna enesetappe sooritama. Kuid mitte kõik ei „nakatanud“. Nüüd peab ema leidma endas jõudu võtta koos oma kahe lapsega ette ohtlik teekond. Nende teekonna muudab raskeks see, et neil tuleb see läbida pimesi, abiks vaid nende kompimismeel, kuulmine ning kast lindudega.

Drama, Horror, Thriller, Dystopia

Kui eelmine aasta judis kinno Kena vaikne kohakene, siis ma isegi plaanisin seda vaatama minna, kuid kuidagi ei jõudnud selleni. Kui nüüd aastalõpus jõudis Netflixi Bird box, vaatasin nad siis üksteise järel ära.

Miks ma nad üksteise järel ära vaatasin? Sest põhimõtteliselt on tegu ühe ja sama looga, lihtsalt natuke erineva nurga alt. Vaikses kohas on maad rünnanud tulnukad, kes ainult kuulevad ja Linnukastis tulnukad, kes ainult näevad.

Kui vaikse koha tulnukad püüavad kinni/rebivad tükkideks/konsumeerivad? kõike mida nad kuulevad, siis linnukastis panevad nad inimesi nägema oma kõige suuremat hirmu, mis sunnib neid enesetappu sooritama.

Vaikses kohas on üks pere, kes on siiani elus püsinud paljajalu soolal käies, viipekeeles rääkides ning looduslikke segajaid kasutades, kui nad ka tahavad rääkida. Aga kuna pereema peaks kohe lapsega maha saama, siis kui sa ka ise suudad meeletu valu karjumata üle elada, siis kuidas sa imikule ütled, et ei tohi häält teha. Pere vanem tütar on kurt, seega on isa püüdnud talle meisterdada kuulmisaparaati, et ta kuuleks tulnukaid, kui nad tema ligiduses on, sest kui ta neid ei kuule, et tea ta ka peitu minna. Samaaegselt otsivad nad tulnukate nõrka kohta, et neile vastu hakata.

Linnukastis satuvad katastroofi päeval ühte majja kokku 8 inimest, kellest üks on kõige ja kõigi vastu võitlev jurist, teine on temaga alati sõjajalal olev naaber, siis on veel kaks noort aktivisti, üks tavaline töömees ning kaks rasedat naist. Keegi ei mõista mis toimub, miks inimesed lihtsalt ennast tapavad, kas see on õhu kaudne nakkus või on millegi muuga tegemist, kas üksteisele tohib silma vaadata või mitte.

Kui esimene paanika on möödas, tekib järgmine probleem – majas pole piisavalt süüa, et kaheksat inimest kaua elus hoida ja mingi moment ilmselt lõppeb ka elekter ja vesi. Kuid kas välja minek on ohutu ja mismoodi see „asi“ ikkagi mõjutab inimesi, kas näiteks läbi teleri vaadata, mis väljas toimub on ohutu? Kas autoga sõita GPSi järgi on ohutu? Kas on veel kedagi alles jäänud peale nende? Kas on ka immuunseid olemas?

Katsetega saadakse teada, mida nad teha saavad ja mida mitte ning nad leiavad ka immuunsed, kuid see on veelgi ohtlikum kui see nähtamatu oht. Ja kui õnnelik osturetk on tehtud, kasutavad seda uut teadmist ära grupi noorimad liikmed enda kasuks, jättes teised majja lõksu

Ja siis algavad mõlemil emal tuhud ja üks „päästetud“ osutub immuunseks, kes kasutab segaduse hetke ära, et ka teistel „näidata“

Majast pääsevad üks ema koos lastega ja töömees. Nad peavad aastaid vastu, kasvatavad lapsi, on loonud endale turvalise süsteemi, et koguda provianti ja kasvatad toiduaineid ja siis kuulevad nad raadiost kellegi teise häält, kes räägib neile ühest kommunist, kuhu on kogunenud paljud pääsenud, kuid nende juurde saamine on ohtlik mitmepäevane teekond mööda jõge, mille viimane osa on käristikuline ja seega vajavad nad kedagi, kes vaataks. Enne veel kui turvalisse kohta jõutakse, peavad nad läbima metsa, kus nad peavad kuulama linde.

Enne kui nad teele saavad asuda leiavad nende preaguse elukoha immuunsed ja töömees ohverdab end, et päästa naist ja lapsi, seega peab selle ohtliku teekonna ette võtma vaid ema kahe lapsega.

Et siis põhimõtteliselt on need kaks filmi ühe ja sama mõtte kaks erinevat poolt, üks on pime ja teine on tumm. Mõlemis on maailma vallutanud maavälised eluvormid, kelle eesmärgiks on inimkond hävitada ja mõlemis peab üks pere ellu jääma.

Lõpp on vaiksel kohal parem. Kui vaikseks kohas lõppeb lugu sel hetkel, kui pere on valmis vastulööki andma, siis linnukast lõppeb liiga ilusalt, liiga positiivselt.

Mõlemad on vaadatavad, kui kumbki pole midagi erilist.