Usun, et oleme üksi

Film: I Think Were Alone Now (2018)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: Del on maailmas üksi. Pärast seda kui kogu inimkond on kadunud, elab tema oma väikses, tühjas linnas, rahul oma üksildusega selles utoopilises maailmas, mille ta ise enda jaoks on loonud – seda siis seniks, kuni ta avastab Grace, sissetungija, kelle taust ja eesmärgid on segased. Ja mis veelgi hullem, Grace tahab sinna jääda.

Dystopia, Mystery, Drama

Valisin selle filmi selle aastasest Pöffi kavast kahke põhjusel. Peter Dinklage loomulikult ja see lugu meenutas mulle Ray Bradbury Marsi kroonikate ühte lugu.

Aga film ise. Noh jah.

See on lugu raamatukogu öövalvurist, kes on elanud oma väikelinnas, koristades metoodiliselt maju laipadest, võttes tagasi laenutatud raamatuid ja korjates kokku patareisid. Ta päev on täis tegevust, sest linnake peab puhtaks saama ja ta pole veel poolt linnakestki läbi käia jõudnud.

Kuid ühel ööl ärkab ta ilutulestiku peale ja avastab avarii teinud autost neiu.

Neiu ärkab hommikul lukustatuna magamistuppa ja teiselpool ust olev hääl käseb tal lahkuda. Kuid tema pole see, eks kuulaks käsku.

Seega algab Deli ja Grace imelik ja konarlik koos eksisteerimine. Grace jälitab Deli kõikjale, küsib palju küsimusi ja püüab kõike sama teha mis temagi ja tahab teada, miks ta midagi teeb. Nende kooseksisteerimine on rahulik, esialgu. Kuid miski ei jää alatiseks samaks. Ja kui juba nemad on mingi ime läbi ellu jäänud, siis peab ju ometi olema ka teisi erandjuhtumeid ja kust üldse on Grace tulnud.

Et siis on see lugu, mida esialgu esitavad kaks näitlejat – Peter Dinklage ja Elle Fanning – ning siis lisandub veel kaks – Paul Giamatti ja Charlotte Gainsbourg. See on lugu sellest, kuidas inimesed harjuvad neid ümbritseva uue olukorraga. Kes kasutab uut piiramatut võimu ja vabadust selleks, et elada nii nagu nad on alati unistanud või siis kasutada seda selleks, et luua uut utoopilist heaoluühiskonda.

See on tüüpiline festivalifilm.