Wakefield

Film: Wakefield (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: Howardil on armastav abikaasa, kaks tütart, hea töö juristina Manhattanil ning mugav kodu äärelinnas. Kuid sisemiselt on ta lämbumas ning lõpuks ta ka murdub ja peidab end oma maja kõrval oleva garaaži pööningule jättes oma pere teadmatusse, mis temaga juhtus. Ta jälgib neid aknast – jälgides oma enda elu kõrvalseisjana – ning tema eemalviibimise päevadest saavad kuud. Kas on võimalik minna tagasi ja jätka samast kohast?.

Drama,

See oli üks huvitav lugu heade näitlejatega.

Howard Wakefield (Bryab Cranston) tuleb nagu tavaliselt rongiga linnast koju, on hilja, ta ei taha koju veel minna ja üks pesukaru kolistab maja taga prügikastidega ning põgeneb siis garaaži pööningule. Howard järgneb talle ning jääb siis aknast vaatama oma pere õhtusöögilaua taga. Kas nad panevad tähele, et teda pole? Kas nad tunnevad temast puudust? Kas ta naine (Jennifer Garner) jätab talle toidu sooja? Ta seab end mugavalt vanasse tugitooli sisse ja jääb magama. Hommikul ta ärkab hilja, jälgib kuidas ta abikaasa ja lapsed lahkuvad, kiirustab siis majja seab end tööleminekuks valmis … ja jääb mõtlema, miks ta peaks tööle minema? Kui kaua ta võiks töölt puududa enne kui tema puudumist märgatakse? Miks ta ei võiks lihtsalt kaduda?

Taskud toitu täis, majast tema viimatise kohaloleku jäljed pühitud, seab ta end pööningule sisse ja hakkab toimuvat jälgima. Kuidas naine ta kadunuks kuulutab, kuidas naabrid (Beverly D’Angelo) tulevad teda lohutama, kuidas tööjuurest tullakse temaga juriidilistes küsimustes arutama.

Kõige selle juures meenutab ta oma nooruspäevi, kuidas ta oma abikaasa oma töökaaslaselt (Jason O’Mara) üle lõi. Kuidas neil kaksikud tüdrukud sündisid, kuidas ta on alati armukade olnud kõigi meeste üle kellega ta naine rääkinud on, kuid kuidas see armukadedus nende voodielu vürtsitanud on.

Temas saab põhimõtteliselt kodus elav kodutu, sest ta otsustab, et oma majast ei varasta ta midagi, seega hulgub ta öösel oma kodurajooni majade prügikastide ümber, kogudes toitu, õppides inimeste kombeid, õppides tänavainimeste kombeid, pestes end tiigis või naabri välidušši all. Ta naabri juures on puudega laste laager ja kaks last märkavad teda, ning tulevad salaja tema juurde.

Suvi möödub kergelt, toitu on kerge saada, sest puhkusele minnes puhastatakse külmkappe, pesta pole probleemi, sest õues on soe. Kuid siis tuleb sügis ja külm ja Howard jääb haigeks. Lapsed tulevad talle appi ja ta paraneb. Ning siis näeb ta kuidas ta abikaasa viib tema asjad heategevuseks ja järgmisel õhtul tuleb õhtusöögile ta endine töökaaslane, abikaasa kunagine kallim.

Nüüd on otsustamise aeg, kas lasta oma perel täielikult teda unustada, või võtta see raha mis tal taskus oli kui ta tol kaugel õhtul koju tuli, panna end korralikult riidesse ja minna tagasi koju?

Selline huvitav läbipõlenud inimese murdepunkti jõudmine, kõigel minnalaskmine ja siis taas tagasitulemine. Hea film.