Pariis võib oodata

Film: Paris Can Wait (2016)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: Anne (Diane Lane) on jõudnud oma elus teelahkmele. Tütar läks ülikooli ja nende pesa tundub eriti tühi, sest Anne'i töönarkomaanist abikaasa Michael (Alec Baldwin), edukas filmiprodutsent, pole praktiliselt kunagi kodus. Kui mees kutsutakse otse Cannes'i filmifestivalilt ühe oma projekti võtteplatsile, pakub Anne'ile küüti Michaeli sõber ja äripartner Jacques (Arnaud Viard), muretu elunautleja, kes ei tee mingit saladust sellest, kuiväga kaunis reisikaaslane talle meeldib.

Teekond Cannes'ist Pariisi võiks saada läbitud mõne tunniga, kuid sellest kujuneb kahepäevane meeleolukas rännak täis vastupandamatuid kõrvalepõikeid nagu kaunid kirikud, hõrgutavad road ja maitsvad veinid. Ning kõige selle juures lakkamatu, meisterlik külgelöömine. Mees möönab, et Anne on kui crème brûlée, kelle nimel on "maiasmokk" valmis tohutult pingutama. Kas Anne suudab endale kindlaks jääda? Või kas tahabki?

Drama, Comedy, Romance

Pariis võib oodata, on taas kord romantiline komöödia, mis pole kohe kindlasti Rom-Com või Meet-Cute. See on film mis on täis klišeesid prantslaste kohta, head toitu ja ilusaid loodusvaateid.

Need klišeed prantslase ja Prantsusmaa kohta on see, et kõik prantsuse mehed flirdivad ameeriklannadega, et prantslased söövad palju ja joovad palju, et prantsuse naised naudivad „pärastlõunaseid hõrgutisi“ nagu see oleks normaalne osa elust, et Prantsusmaal ja Euroopas üldse sõidetakse ringi vanade lagunemisäärel autodega.

See tore road tripi lugu algab siis sellega, kui Anne, kannatades kõrvavalu käes, loobub koos mehega filmivõtetele lendamast ning mehe äripartner pakub, et viib Anne ise autoga Pariisi. Kuid selle asemel, et auto Pariisi poole pöörata ning gaasipedaal põhja vajutada, teeb Jacques korraliku reisijuhi jutu saatel peatuse siin, et natuke süüa, peatuse seal, et ajaloolisi kohti vaadata, siis on kell juba nii palju, et tuleb ööseks jääda ja veelgi süüa, siis tuleb tutava juurest läbi hüpata ja lilli tuua, siis on lõunaaeg ja tuleb pikniku pidada, seejärel ütleb auto üles ja tuttava juurest tuleb korraks läbi käia ja veel ka muuseumist ja kirikust ja …. Pariis jõutakse peale südaööd …

Kuigi Jacques püüab ka Anne tõmmata „tavalisse“ prantsuse suhete mängu, jääb naine endale kindlaks, ükskõik kui üksi ta end tunneb ja segaduses, ta siiski armastab oma abikaasat.

Vaatamata sellele nii ettearvatavale süžeele on ikkagi tegu toreda reisi ja toidufilmiga. Hea kerge meelelahutus.