Šokolaad

Film: Chocolat (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: See on lugu Prantsusmaa esimesest mustanahalisest klounist, kelle etteasted olid 19. sajandi lõpus ääretult populaarsed. Seda eelkõige tänu tema lavapartnerile, sest kui valge mees laval mustanahalist mõnitas, olid kõik sillas. Südamlik draama professionaalsest sõprusest ja rahva ihast naeru järele.

Drama, Comedy, Biography

Ei see pole see Chocolat, kus peaosades on Juliette Binoche ja Johnny Depp. See on lugu esimesest mustanahalisest klounist.

Oli aasta 1895, kui Pariisi Noveau Cirque jõudis klounide Chocolat ja Foottit paar, kellest sai peagi suur hitt, kuna nad olid uudsed ja teistsugused, kui enamus teisi kloune. Kuid enne seda kui nad Pariisi jõudsid olid nad tiirutanud aastaid mööda Prantsusmaad Cirque Delvaux kooseisus, kus nad ka avastati.

Pariisis olid nad suur hitt, raha pakuti iga asja eest, kuid samas oskas Chocolat ka raisata raha iga võimaliku uudse ja edeva asja peale ning lisaks sellele oli tal ka mängusõltuvus, millele lisanud ka oopiumi sõltuvus, see oli lihtsalt selline aeg.

Kui Chocolat sattus türmi, kuna ta oli illegaal (vaatamata sellele, et ta oli tööleping tsirkusega ja ta oli kuulus), sai ta tuttavaks ühe teise mustanahalisega, kellel olid väga revolutsioonilised vaated ja ta pani Chocolat’i pähe igasugused mõtted. Ta ei tahtnud enam olla tsirkuseareenil peksupoisiks, ta tahtis olla võrdne kõiges oma kaasklounidega. Ja mis veelgi enam, ta tahtis olla päris näitleja, päris kunstiinimene, mitte lihtsalt komejant.

Nii siis läkski, et Chocola loobus oma tsirkuse tööst ja ta ei alustanud teatris mitte tasapisi vaid võttis koheselt ette rolli, mida siiani olid Prantsusmaal mänginud vaid kogenenud mustaks võõbatud valged näitlejad – Shakespeare Othello. Ja nagu juba arvatagi võis, ei võtnud publik tõelise mooramehe esinemist mooramehe rollis sugugi hästi vastu.

Aastal 1917, kui Rafael Padilla oli juba 19 aastat tuberkuloosiga võidelnud, sai haigus lõpuks temast jagu.

Põhimõtteliselt võib ju öelda, et Chocolat ja Foottit tutvustasid Prantsusmaad jalaga p%&¤e naljadega ja olid ka esimesed klounid kes läksid haiglasse lapsi lõbustama. Kuid kahjuks sai kuulsuse sätendav elu Rafaelist võitu ja tema unelmad ei mahtunud 20 sajandi Pariisi elanike arusaamadesse ühiskonnast.

See oli huvitav ja kurb film, mille lõppedes jäi mind kummitama mõte, et unelmad on ohtlikud, kuid neid ei tasu mitte maha teha, vaid neid tuleb teostada tasa ja targu.