Augustikuu

Film: August: Osage County (2013)

Filmi vaatamise põhjus: Näitlejad

Hinne: B+

Filmi lühikokkuvõte: Tracy Lettsi kirjutatud ülimenukal näidendil AUGUSTIKUU (ka Eesti Draamateatris) põhinev peredraama jutustab nukra, kuid samas humoorika ja liigutava loo meelekindlatest Westoni perekonna naistest. Elu kulg on nad üksteisest lahku viinud, kuni perekondlik kriis toob nad kõik tagasi majja, kus nad kõik üles kasvasid ning nad kohtuvad taaskord oma erakordse emaga.

Drama

Kas olete tähele pannud, et Hollywoodile meeldib näidata vaid kahtetüüpi perekondi – ülimalt kokkuhoidvaid ja armastavaid või siis täielikult lahkukasvanuid, kes tulevad kokku vaid häda sunnil ja siis veedavad ka enamus ajast kakeldes, üksteist süüdistades ja suguvõsa nooremaid liikmeid alandades.

Tegemist on siis täpselt ühe sellise diskfunktsionaalse perekonna looga, kes on kogunenud isa matustele. Pere kaks vanemat tütart on püüdnud kodust võimalikult kaugele hoida, sest nende sappi pritsiv ema ei ole just see kellega nad väga kohtuda tahaks. Noorim tütar elab vanemate lähedal ja püüab olla hea laps ja neid aidata. Pereisa on joodikust kirjanik ja ema ravimisõltlasest vähihaige. Pereisa on seega otsustanud, et tal on villand ja seega võtnud endalt oma elu.

Koju matustele tulevad tütred koos oma elukaaslaste ja ühe lapselapsega ning ka pereema õde koos oma perega.

Ja nagu ikka, ühise peielaua taga löövad kired lõkkele, täiskasvanud norivad noorima taimetoitluse kallal, tögatakse ühe tütre uut kallimat, pereema püüab tütardele selgeks teha, et nii tema kui ka isa on neis kõigis pettunud ja viimane testament ei ole päris viimane, sest nad olid otsustanud siiski tütred ilma rahata jätta kuid nad ei jõudnud seda enam muuta, kuid lapsed võivad emalt mööbli ära osta, kui nad huvitatud on. Lisaks sellele tuleb välja veel igasuguseid muid saladusi, mis muudavad nii mõnegi pereliikme elu igaveseks.

See kõik meenutas mulle filmi Home For the Holidays ja sealset ütlust, et pere ei saa valida, seega saab neid vaid kas armastada või vihata, kuid lõppkokkuvõttes on nad siiski pere.

Ma ei lugenud eelnevalt sisukokkuvõtete, seega ma ei teadnud, et sama lugu on ka Draamateatris, kuid filmi lõpus tabas mind mõte, et see lugu võiks laval väga hea välja näha. :)

Kokkuvõttes – üks haige lugu ja eks meist nii mõnigi omab samasugust peret, kus liikmete jaoks oleks tervislikum, kui nad üksteisega ei kohtuks, kuid film oli võimas.