Can You Ever Forgive Me?

Film: Can You Ever Forgive Me? (2018)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: Lee Israel (Melissa McCarthy) teenis oma pagunid kirjanikuna 70-ndatel ja 80-ndatel kui ta kirjutas raamatuid sellistest kuulsustest nagu Katherine Hepburn, Tallulah Bankhead, Estee Lauder ja ajakirjanikust Dorothy Kilgallenist. Kui Lee raamatud enam ei müünud ja uusi ideid ta kirjastaja kuulata ei tahtnud, kuna ta lihtsalt oli ajale jalgu jäänud, pöördub ta võltsimise teele, saadetuna oma ustavast sõbrast, Jackist (Richard E. Grant). Tegu on Lee Isralei samanimeliste memuaaride ekraniseeringuga.

Biography, Comedy, Crime, Drama

Üks järjekordne padujoodiku „õnnetu“ lugu, kus ta leiab oma nullpunktist väljundi. Tõsi, tema väljund ei olnud legaalne, kuid talle meeldis teha seda, mida ta tegi ja teistele meeldis see mida ta tegi, seega miks teda karistada? :)

Et siis lugu selline – Lee Israel, ülekaaluline, räpakas, haistmismeeleta, häälekas ja roppuste tsensuurita naisterahvas, kes on seni raha teeninud kuulsata inimeste biograafiate kirjanikuna, on kaotanud oma viimase päevatöö ja tema kirjastaja ei taha tema uutest ideedest enam kuulda, sest kedagi ei huvita need inimesed, kellest Lee kirjutada tahab. Aga kass vajab toitmist, korteriüür vajab maksmist ja siis jääb kass ka haigeks. Kuidagi on vaja raha teenida.

Esmalt püüab ta oma raamaturiiulit õhemaks teha, kuid tema pakutud raamatutest pole keegi huvitatud, seega proovib ta müüa ühte talle kuulsuse poolt saadetud tänukirja ja ta saab selle eest isegi rohkem, kui teises poest pakutud paari raamatu eest. Ning siis satub talle näppu see seeme, millest saab alguse ta uus „karjäär“. Raamatukogus leiab oma uue uurimisobjekti raamatu vahelt selle näitlejanna saadetud kirjad ja need toovad juba palju rohkem sisse.

Aga kes ja kuidas teeb kindlaks, kas kiri on ehtne või mitte, eriti, kui nad on kirjutatud kirjutusmasinal ning all on vaid autogramm, mida on võimalik leida autogrammi küttide albumitest ning mõnede puhul isegi nende illustreeritud biograafiatest? Seega teebki Lee esimese proovi – ja see õnnestub ning raha on päris korralik. Kui ta leiab ka veel kuulsate inimeste nimelisi kirjaplanke …

Nagu filmi lõpus vaataja teada saab, suutis ta võltsida üle 400 kirja, ta müüs neid erinevatesse antikvariaatidesse ning lõpuks sai talle saatuslikuks see, et ta läks oma kirjutusstiiliga liiga julgeks ning pani inimestel suhu asju, mis ei saanud tõsi olla, eriti kui kirja nägi keegi, kes reaalselt saatjat tundis. Kui ta ise oli kahtlaseks isikuks tembeldatud, kasutas ta müüjana oma sõpra/joogisemu, kes sai oma ülesandega mingi aeg hakkama, kuni ta vahele jäi ja ta kõik välja rääkis.

Ma vaatasin seda filmi ja mõtlesin, et kuidas need antikvariaadi omanikud (ta müüs oma loomingut päris mitmesse kohta) ei hakanud kunagi mõtlema, et kuidas ta küll jälle leidis keegi ta nõbudest oma onu või tädi kapist või sahtlis kellegi kirja ja kuidas need kõik Lee kätte sattusid ja kuidas oli tihtipeale tegu just selle isiku kirjaga, kelle kirjade müüdavatuse kohta ta oli just eelmine kord ostjalt kuulnud? Ja mida tegelikult ka need ostjad nende kirjadega tegid? Need ei olnud ju käsikirjalised, et imetleda kirjutaja käekirja või muud illustratiivset osa sellest kirjast, need olid trükitud ja ainus, mis oli päris oli allkiri.

Jah, lugu oli koomiline ja McCarthy sobis selleks veerevaks, solvanguid pritsivaks, maailma vihkavaks, üksikuks naiseks ning Grant tema ullikeseks ning suurejooneliseks sõbraks. Aga Oscari nominandiks sai ta ilmselt ikkagi selle pärast, et tegu on vähemusi esindava looga.

Vaadatav, kuid ei midagi erilist.