Tõde ja õigus

Film: Tõde ja õigus (2019)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: Lootusest ja teotahtest pakatav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga võlgu ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäe Mäe talust peab saama koht, mis perekonna eest hoolitseb. Majapidamine nõuab palju tööd ja järjekindlust – algab elukestev võitlus nii looduse ja saatuse kui ka kiusliku naabrimehe Pearu poolt mängitavate vingerpussidega.

Kui elukaar jagab Andresele enam kannatusi kui kauaoodatud tulemusi, hakkab mees üha meeleheitlikumalt otsima tõde ja õigust nii kohtust, kõrtsist kui ka Piiblist, tuues oma otsinguil ohvriks perekonna, lähikondlased ja iseenda. Unelm õitsvast ja perekonna eest hoolt kandvast Vargamäest vajub üha sügavamale reaalsuse varju.

Classic, Romance, Drama

Ma mäletan kuidas ma piinlesin seda raamatut kooli ajal lugedes ja kuidas ma olin tige kui lõpukirjandi teemad olid suuremal osal selle raamatuga seotud ja seega polnud ma sugugi kindel, et ma tahan seda filmi näha.

Aga kuna ta juba on kord film mida iga eestlane peab kasvõi üks kord elus nägema, siis sai ikkagi kinno mindud, sest raamatu lugemisest on ju ikkagi tonne aastaid möödas ja nüüd näen ma lugu juba ju täiskasvanu silmadega, mitte enam teismelisena.

Ja mida ma siis nägin? Ühtpidi tüüpilist eesti filmi – siil pimedas toas, olgu siis suvi või talv, kogu aeg on pime. AGA see polnud kõik!! Oma üllatuseks nägin ma selles ühte tüüpilist ajaloolist armastusromaani, kus kaks meest armastavad ühte naist, ühele on ta abikaasa ja teisele kättesaamatu hingevalu, seega leiab ta ainukese legaalse põhjuse naabrinaist näha – teeme naabrimehe elu põrguks ja veame ta kohtusse, et naabrinaine tuleks turri aetud sulgi siluma.

Ja siis kui see ühine ihaldusobjekt kaob, algab järgmine klassikaline lugu – peremees võtab oma voodisse esimese, kes talle raskel ööl silma jääb ja kes ka ta lapsi kasvatab, kuid tema hinge kriibib endiselt ta esimene tõeline armastus ja selleks, et seda endiselt elus hoida, pöördub tema nüüd selle vastu, kes seni tema elu põrguks tegi.

Ja nagu sellistes armastuslugudes ikka, oli esimene naine hingelt tugev ja tõeline perenaine, kuid teine naine, kes alustas teenijana jääb alatiseks teenijaks, kes ei saa kunagi üle sellest soovist, mille esimene abikaasa talle esitas, et kui temaga peaks midagi juhtuma, siis ta peaks tema abikaasale laste kasvatamises abiks jääma ja nii ta end tunnebki, isegi siis kui ta on ametlikult perenaine ja neil on peremehega ühiseid lapsi, et ta on siiski seal vaid selle pärast, et esimene perenaine palus tal sinna jääda. Loomulikult närib ta hinge ka see, et ta oma abikaasa, kelle ta kord juba oli enesetapult tagasi tõmmanud, seda siiski tegi sellel ajal, kui tema teise pere lapsi hoidis.

Et siis minu mõte on see, et võtke ära see soo ja need kuivenduskraavid, pange selle asemele vesiveski või linnakese rahukohtuniku koht või jahipidamise metsad ja samahästi võiks selle loo autoriks olla kas Anthony Trollope (kes armastas ka pikki ja lohisevaid lauseid ja lehekülgede pikkuseid pisiasjade seletusi), Henry James, George Eliot, Thomas Hardy, John Glasworthy või Emile Zola. Et siis selline klassikaline armastuslugu, mis toimub vaikses maakohas, kus leitakse armastus, kaotatakse armastus ning ülejäänud aeg ning kaotuse valu maetakse naabriga vaidlemiseks/võistlemiseks/tülitsemiseks.

Hästi tehtud film, kuid kui neil oli ka plaan saata see film Oscarite rallisse, siis oleks nad pidanud arvestama sellega, et Oscarite soosikuks saavad filmid, mille esilinastus on aasta lõpus, mitte Oscarite nädalal :).

Paar sõna ka näitlejate kohta. Mul on siiralt hea meel, et siia filmi on minimaalselt tõmmatud näitlejaid keda enamus meist seostab teiste suurteostega või keda Linnateatris käiad on näinud nende etendustes. Seekord said särada noored ja uued näitlejad, pannes nendele tegelastele oma märgi, andes neile oma näo. Kiita tuleb ka grimmi tiimi ja loomade juhte.

Aga üks asi jääb mind endiselt närima – millisest laste filmis/teleetenduses on olnud kasutuses see „Ussike Jussike, Vargamäe ussike“, kas see oli filmis Kevad südames või siis hoopis Agu Sihvka annab aru teleetendus?

Esilinastus Tanel Toomi film "Tõde ja õigus" (Foto: Priit Mürk/ERR)

Can You Ever Forgive Me?

Film: Can You Ever Forgive Me? (2018)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: Lee Israel (Melissa McCarthy) teenis oma pagunid kirjanikuna 70-ndatel ja 80-ndatel kui ta kirjutas raamatuid sellistest kuulsustest nagu Katherine Hepburn, Tallulah Bankhead, Estee Lauder ja ajakirjanikust Dorothy Kilgallenist. Kui Lee raamatud enam ei müünud ja uusi ideid ta kirjastaja kuulata ei tahtnud, kuna ta lihtsalt oli ajale jalgu jäänud, pöördub ta võltsimise teele, saadetuna oma ustavast sõbrast, Jackist (Richard E. Grant). Tegu on Lee Isralei samanimeliste memuaaride ekraniseeringuga.

Biography, Comedy, Crime, Drama

Üks järjekordne padujoodiku „õnnetu“ lugu, kus ta leiab oma nullpunktist väljundi. Tõsi, tema väljund ei olnud legaalne, kuid talle meeldis teha seda, mida ta tegi ja teistele meeldis see mida ta tegi, seega miks teda karistada? :)

Et siis lugu selline – Lee Israel, ülekaaluline, räpakas, haistmismeeleta, häälekas ja roppuste tsensuurita naisterahvas, kes on seni raha teeninud kuulsata inimeste biograafiate kirjanikuna, on kaotanud oma viimase päevatöö ja tema kirjastaja ei taha tema uutest ideedest enam kuulda, sest kedagi ei huvita need inimesed, kellest Lee kirjutada tahab. Aga kass vajab toitmist, korteriüür vajab maksmist ja siis jääb kass ka haigeks. Kuidagi on vaja raha teenida.

Esmalt püüab ta oma raamaturiiulit õhemaks teha, kuid tema pakutud raamatutest pole keegi huvitatud, seega proovib ta müüa ühte talle kuulsuse poolt saadetud tänukirja ja ta saab selle eest isegi rohkem, kui teises poest pakutud paari raamatu eest. Ning siis satub talle näppu see seeme, millest saab alguse ta uus „karjäär“. Raamatukogus leiab oma uue uurimisobjekti raamatu vahelt selle näitlejanna saadetud kirjad ja need toovad juba palju rohkem sisse.

Aga kes ja kuidas teeb kindlaks, kas kiri on ehtne või mitte, eriti, kui nad on kirjutatud kirjutusmasinal ning all on vaid autogramm, mida on võimalik leida autogrammi küttide albumitest ning mõnede puhul isegi nende illustreeritud biograafiatest? Seega teebki Lee esimese proovi – ja see õnnestub ning raha on päris korralik. Kui ta leiab ka veel kuulsate inimeste nimelisi kirjaplanke …

Nagu filmi lõpus vaataja teada saab, suutis ta võltsida üle 400 kirja, ta müüs neid erinevatesse antikvariaatidesse ning lõpuks sai talle saatuslikuks see, et ta läks oma kirjutusstiiliga liiga julgeks ning pani inimestel suhu asju, mis ei saanud tõsi olla, eriti kui kirja nägi keegi, kes reaalselt saatjat tundis. Kui ta ise oli kahtlaseks isikuks tembeldatud, kasutas ta müüjana oma sõpra/joogisemu, kes sai oma ülesandega mingi aeg hakkama, kuni ta vahele jäi ja ta kõik välja rääkis.

Ma vaatasin seda filmi ja mõtlesin, et kuidas need antikvariaadi omanikud (ta müüs oma loomingut päris mitmesse kohta) ei hakanud kunagi mõtlema, et kuidas ta küll jälle leidis keegi ta nõbudest oma onu või tädi kapist või sahtlis kellegi kirja ja kuidas need kõik Lee kätte sattusid ja kuidas oli tihtipeale tegu just selle isiku kirjaga, kelle kirjade müüdavatuse kohta ta oli just eelmine kord ostjalt kuulnud? Ja mida tegelikult ka need ostjad nende kirjadega tegid? Need ei olnud ju käsikirjalised, et imetleda kirjutaja käekirja või muud illustratiivset osa sellest kirjast, need olid trükitud ja ainus, mis oli päris oli allkiri.

Jah, lugu oli koomiline ja McCarthy sobis selleks veerevaks, solvanguid pritsivaks, maailma vihkavaks, üksikuks naiseks ning Grant tema ullikeseks ning suurejooneliseks sõbraks. Aga Oscari nominandiks sai ta ilmselt ikkagi selle pärast, et tegu on vähemusi esindava looga.

Vaadatav, kuid ei midagi erilist.

Alita: Sõjaingel

Film: Alita: Battle Angel (2019)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: See on lugu lootusest, armastusest ja vaprusest. Mitmesaja aasta kaugusel tulevikus satub "küber-arst" Ido (Christoph Waltz) Raudlinna prügimäelt teadvuseta küborgi Alita (Rosa Salazar), kes on üsna kehvas seisus.

Ärgates ei mäleta Alita midagi oma minevikust, ei sellest, kes ta on ega maailmast enda ümber. Kõik on uus, iga kogemus esmakordne. Ido püüab tüdrukut kaitsta tolle salapärase mineviku eest, samas kui Alita uus sõber Hugo (Keean Johnson) pakub abi kadunud mälestuste taastamiseks. See aga toob Alita kannule tumedad jõud, kes ei peatu millegi ees, et kadumaläinud küborg igaveseks vaigistada...

Fantasy, Action, Adventure

Võtke Blade Runner, pange sinna juurde mõni rollerblade derby film, siis võtke ükskõik milline YA düstoopia ja saategi selle filmi, mille peategelaseks on 300 aastane teismeline tüdruk, kes loomulikult peab kohe ja üksi ja iga hinnaga maailma päästma, isegi kui ta tegelikult ei tea kelle vastu ta võitleb. Esimene poiss keda ta näeb peale taaselustamist saab loomulikult olema tema armastus. Kuigi ta võitleb hästi, et võitle ta targalt ja selle asemel et ausas võitluses võidetud mõõk endale jätta ja järgmistes võitlustes seda enda kasuks ära kasutada, annab ta selle oma vaenlasele tagasi. Ja tema poisssõbral ärkab südametunnistus alles pärast seda, kui ta on Alita tapatalgutele saatnud nagu tallekese ja siis kui ta ise hätta satub on tal veel piisavalt jultumust, et Alitale helistada keset tema surmavõitlust, et tüdruk talle appi tuleks ja ta ära päästaks. Ning taas kord, see kõrge väljaõppesaanud küborg, kes peaks olema võitmatu, võitleb väga valesti, kui ta keset võitlust peatub enne kui on vastase relvituks teinud, et vasikasilmadega oma „poissõbrale“ otsa vaadata.

Jah, ma saan aru, et ilmselt on püüdnud Cameron ja Rodriguez püsida piisavalt ligidal mangale, pannes tegelasi isegi samu imelikke poose võtma, kui neid võiks mangategelastelt oodata, kuid ma arvan, et selle filmiga peaks kaasas käima hoiatus, et tegu on YA düstoopiaga, mis ei pruugi sobida intelligentsematele täiskasvanutele.

Näitlejad on head, nagu ikka selliste filmide juures – noored tärkavad tähed ja siis vanad tegijad, kes peaks vanemat publikut saali tooma – kuid see lugu oli liiga hüplik, liiga lihtne, liiga silmipööritama panev :). Aga lõpp jätab mulje, et on ka veel järg tulemas.

Kahju.