Dunkirk

Film: Dunkirk (2017)

Hinne: C+

Sisukokkuvõte: Dunkirk“ on eepiline märulipõnevik, mis kujutab liitlasvägede sõdurite uskumatut evakuatsiooni Belgiast, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt, kui Natsi-Saksamaa sõjavägi neil tee ära lõikas ja neid Prantsusmaal Dunkirki rannal 1940. aastal teise maailmasõja ajal Prantsusmaa lahingus 27. maist 4. juunini piiras.

Drama, War, History

Enne kui ma filmi vaatama läksin arvasin, et see võiks olla uus versioon Reamees Ryani päästmisest või siis Pearl Harbori uus versioon. Nüüd ma arvan, et see polnud ei üks ega teine, kuid samas natuke üht ja natuke teist.

Täitsa huvitav oleks olnud, kui kogu film oleks tehtud ilma sõnagi ütlemata, vaid see ülimalt tüütu ja võimas muusika, ning äärmiselt akustilised heliefektid. Sest tegelikult ei andnud ju see jutt palju visuaalile juurde. Kuid visuaalse poole pealt oli lugu võimas. Ning see kuidas kokku oli pandud juhtumised, mis võtsid aega kas nädala või päeva või tunni, see oli väga huvitav.

Ja ka näitlejad, eriti need kolm peategelast, noort poissi (Fionn Whitehead, Aneurin Barnard ja Harry Styles) olid tõsiselt head, sest nende osades oleks võinud nii kergesti üle mängida, kuid õnneks nad seda ei teinud. Pigem oli liiast selliste vanade tegijate nagu Kenneth Branaghi ja Cillian Murphy etlemine ning ilmselgelt kasutati Tom Hardy puhul dublanti, kuna seekord oli kristalselt selgelt aru saada igast ta sõnast isegi siis kui tal oli lendurimask ees :).

Aga jah, vaadatav film, kuid kindlasti mitte parim sõjafilm, mis eales tehtud. Ja kui veel panna kõrvuti see film ja Their Finest, mis kahjuks meie kinodesse ei jõudnud, siis need kaks filmi täiendavad üksteist suurepäraselt. Kuid seda, et üks Spitfire suudaks nii pikalt õhus liuelda nagu purilennuk … kuidagi ei suuda seda uskuda, aga noh ju neil oli sinna lõppu ameeriklastele kohast kangelasliku patriotismi vaja.