Their Finest

Film: Their Finest (2016) 
Hinne: B 
Sisukokkuvõte: Endine assistent leiab tööd propaganda filmide käsikirjade kirjutajana, ning ühineb ühe suurema filmi näitlejate ja taustajõududega, samal ajal kui London on rünnaku all. 
Romance, Comedy, Drama, War 

Huvitaval kombel on viimasel ajal hakatud tegema palju sõja filme, mis on seotud Dunkirki lahinguga, mõni neist realistlikum, teised võtavad asja helgemalt.

See on siis see film, kus Dunkirk on juba toimunud ja Inglismaa püüab oma kodanike moraali kõrgel hoida. Tehakse igasuguseid patriootlike filmikesi ja stsenaristideks on kõik kes kirjutada oskavad. 

Catrin Cole (Gemma Arterton) elab koos Ellis Colega (Jack Huston), kunstnikuga, kes maalib sõja pilte, kuid kunstnike elu pole ju kerge ja seda eriti mitte sõja ajal, seega läheb Catrin tööd otsima ja ta saabki tööd sõjaministeeriumis filmi käsikirjade trükkijana (esialgu). Ta töötab koos Tom Buckely (Sam Glaflin) ja Raymond Parfittiga (Paul Ritter). Tema esimene kokkupuude suure tuntud filmitähe Ambrose Hillardiga (Bill Nighy), pole just kõige positiivsem, kui Catrin püüab Ambrosele selgitada, mida ta mõtles selle lausega, mille ta tema osasse kirjutas ja miks ta seda muuta ei kavatse.

Sõjaministeerium, eesotsas Roger Swaini (Richard E. Grant), Gabriel Bakeri (Henry Goodman) ja Sõjasekretäriga (Jeremy Irons) mõtlevad välja, et on vaja teha üks innustav film Dunkirki imest, võttes aluseks ajaleheartikkel kahest õest kes osalesid samuti oma ida väikse kalapaadiga sõdurite päästmises.

Kui Caitrin läheb õdedega rääkima, selgub et nad tegelikult ei jõudnudki väga kaugele Inglismaa rannikust, sest nende paadi mootor ütles üles, neid võttis sleppi üks suurem laev ja mõned vette pudenenud sõdurid hoidsid kinni nende paadist, kuid taas randa jõudes oli keegi neid näinud ja seega arvanud, et nad olid olnud Dunkirkis ja päästnud ise need sõdurid. Aga innustavat lugu on vaja ja milline lugu siis tegelikult ka põhineks faktidel, seega ilustagem siis asju. 

Paadis polegi enam ainult tüdrukud, vaid on ka nende joodikust isa. Minek ei jäägi mitte pooleli mootoririkke tõttu vaid tagasisõidul takerdub tiivik vesikasvudesse. Ning laevas pole mitte lihtsalt sõdurid vaid ka ühe õe poisssõber ning loo jutustajaks on ameeriklane, ajakirjanik, kes ekraanil teeb suud lahti väga minimaalselt.

Kogu see kirjutamiseprotsess on esialgu vaevaline, sest Tom ei taha Catriniga leppida ja Catrin ei taha väljamõeldist kirjutada, kuid tasapisi hakkab nende koostöö sujuma ja siis tuleb neil minna võttepaika koos kõigi teiste näitlejate ja taustajõdudega, kuid Catrini abikaasa/elukaaslane jääb Londonisse koos oma maalidega näitust ette valmistama … 

Kui Catrin kiirustab võttepaigalt tagasi, et minna näituse avamisele leiab ta kodust midagi hoopis üllatavamat ja tagasi võttepaigale jõudes kuuleb midagi veelgi üllatavamat. Tomi avaldus rikub nende senise sujuva koostöö ja Catrin läheb koos võttegrupiga sisehalli võtetele. Kui Tom kuidagi uut sobilikku lõppu filmile kirjutatud ei saa, läheb Catrin tagasi kontorisse ja jääb pärast üht taaskordset sõnavahetust ööseks kontorisse üksi lõppu ümber kirjutama vaatamata sellele, et Londonit tabab taas kord õhurünnak. Hommikul kui ta on käsikirja lõpetanud ja ka Tomile kirja kirjutanud läheb ta tagasi koju, kuid leiab eest ainult rusuhunniku. 
 
Tagasi võtepaigas saavad nad lõpuks Tomiga ka rääkida …

Film on hitt, nii Inglismaal kui ka Ameerikas, nii nagu plaanitud oligi. Kui Ambrose tuleb Catrinile ettepanekut tegema, uut filmi kirjutada, ei suuda Catrin esialgu ettegi kujutada, et ta suudaks midagi veel kunagi üksi kirjutada, kuid kui ta lõpuks ka ise oma filmi ära vaatab, siis on ta taas valmis kirjutamiseks.

See oli nii armsalt humoorikas ja dramaatiline sõjaaegne armastuslugu. Ja näitlejad, kes siia filmi on kaasatud on ka nii suurepärased. Ma saan aru, miks ta me kinode kavast maha võeti, sest ilmselt ei kõneta ta väga paljusid inimesi, kuid lugu oli ikkagi hea ja mulle oleks meeldinud seda suurelt ekraanilt näha.