Hinne: C-
Sisukokkuvõte: Filmis „Päikesest pimestatud“ puhkab ja taastub
kuulus paarike − rokkstaar ja filmitegija (Tilda Swinton ja Matthias
Schoenaerts) − päikeseküllasel ja eraldatud Pantelleria saarekesel Itaalias,
kui nende rahu segab ootamatult külla saabunud vana sõber oma tütrega (Ralph
Fiennes ja Dakota Johnson). See külaskäik vallandab armukadeduse- ja kiremöllu
ning seab lõpuks kõik osalised ohtu.
Drama, Criminal, Mystery
Deem küll sellel filmil on hea treiler ja loomulikult on ka kõik neli
peategelast head näitlejad kellelt saab oodata vaid parimat. Kuid kahjuks …
Et siis, väiksel saarel vahemeres, mis jääb üle mere tulevate põgenike
teele, puhkavad ühes eraldatud villas endine rockstaar ning tema filmitegijast
poisssõber. Naine on oma kõri vigastanud viimasel kontserdil ja seega ei saa ta
rääkida, vajadusel vaid sosistab.
Nende idülli tuleb segama naise endine kallim, kes on tegelikult naise
seitse aastat tagasi naise ulatanud noorele filmitegijale, kes sel ajal tegi
dokumentaali muusikamaailma kuulsustest (vist?). Mehega on kaasas ka noor neiu,
kes tuleb välja, on tema tütar (väidetvalt).
Kuna saarel on järgmisel päeval suur festival, siis loomulikult pole
uustulijatel kuskil ööbida ja ka nemad kolivad villasse. Ning õhkkond villas
muutub särisevaks. Sest vana sõber ei võta tõsiselt rockari vajadust mitte
rääkida ja püüab teda iga hetkel sundida midagi ütlema, lisaks kutsub ta neile
ka külalisi pererahvaga läbi rääkimata ja püüab igati mõista anda, et ta on
tegelikult saarele tulnud selleks, et oma endist kallimat tagasi võita.
Tema tütar, küll väidetavalt 22 aastane, käitub nagu tujukas
teismeline, kes on isaga reisil, ikka käitub – suitsetab salaja, joob – ja tema
alles leitud „üllatus“ isa käitub temaga nagu ta oleks tema noor armuke.
Vanemad inimesed teavad üksteisest palju saladusi ja isa on neid
jaganud ka oma tütrega, seega vihatakse pidevalt siit ja sealtpoolt vihjeid
mineviku ja pattude kohta, millest „sõbrad“ jätaks pigem rääkimata.
Vana sõber püüab pidevalt leida üksiolemise aega Rockariga ning tütar
püüab filmitegijat kõrvale viia. Sädemed lendavad, vihjed on otsesed ja kaudsed
ja kogu lugu on üks segane värk. Ja siis suren neist üks. Kuid ka selle
tulemusel ei selgine lugu mitte üks raas, pigem muutub veelgi segasemaks.
Ma ütleksin, et tegu on Euroopa „filmikunsti“ filmiga, kus on palju
alasti keha, palju tühje lähivõtteid asjadest, mis võisid teatud valguses vaid
operaatorile huvitavad tunduda ja toimetajad kasutasid neid tühikute täiteks.
Lugu oli segane ja tühi ning see kaks tundi tundus mulle nelja tunnise
piinamisena. Nii hea treiler ja nii kohutav film.
No comments:
Post a Comment