Kotkas Eddie

Film: Eddie the Eagle (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: "Kotkas Eddie" on tõsielul põhinev koomiline ent samas ka südamlik ja kaasahaarav lugu kõigutamatust optimismist ning vankumatust tahtest oma unistuse poole püüelda, ükskõik milliseid takistusi elu selle püüdleja teele ka ei veeretaks.

Filmi peategelaseks on Eddie Edwards, kes 1988. aasta Calgary olümpiamängudel nautis pea sama suurt populaarsust, kui samadel mängudel ülekaalukalt kolmekordseks olümpiavõitjaks pärjatud Matti Nykänen. Populaarsuse põhjused olid erinevad - üks oli maailma parim, teine aga konkurentsitult maailma halvim suusahüppaja - kuid see ei tähendanud seda, et Edwardsi tee olümpiamängudele oleks olnud kuidagimoodi võrreldav muretu jalutuskäiguga. Vastupidi - selleks tuli üles näidata tohutut meelekindlust ning põikpäiselt eirata seda, mida terve maailm oli üritanud noormehele selgeks teha kogu tema elu vältel. Tema koht ei ole olümpiamängudel!

Eddie ei olnud aga õnneks mees, kes oma lapsepõlve suurimat unistust oleks olnud nõus kergekäeliselt kõrvale heitma... Algab käänuline ja okkaline teekond Calgary suunas, mille vältel peab Eddie nii mõnelgi juhul end maast püsti ajama, kombinesooni lumest puhtaks kloppima ja tagasi suusahüppetorni suunduma. Sellel teekonnal kulub ära igasugune tugi ning pördeline hetk saabub siis, kui Eddie põrkab (vaat et sõna otseses mõttes) kokku kunagise suusahüpete imelapse Bronson Pearyga, kes hetkel tegeleb peaasjalikult ühest baarist teise hüppamisega...

Comedy, Biography, Sport

See film on sarjast „Hullumeelselt Sihikindlas Britid“. Eelmine oli eluloofil One Chance telefonimüügimehest Paul Pottist, kellest sai ooperilaulja.

Isegi kui Eddie hüppas vaid ühtedel olümpiamängudel ja isegi kui tema hüpped olid alati kõige lühemad, on nad siiski kõige meeldejäävamad olnud. Nagu ka see hiinlane suusataja, kes tuli teistest pea päev hiljem finišisse. Nad küll ei võida midagi, kuid nad näitavad üles Olümpia mängude tõelist eesmärki ja mõtet – tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt ja Olümpia ei ole proffide säramise koht (kuigi jah, tegelikult käivad Olümpial ju ainult proffid, sest nõuded sinna pääsemiseks on harrastajatele kättesaamatud, nii füüsiliselt kui ka rahaliselt).

 

Aga jah, film siis … väga hea komöödia! Inspireeriv komöödia. Hea Briti komöödia heade Briti (ja Austraalia) näitlejatega :). Ja kui te olete filmi näinud, siis saate ka aru, miks ma need pildid siia lisasin.

 

Batman vs Superman: Õigluse koidik

Film: Batman vs Superman: Dawn of Justice (2016) 
Hinne: A 
Filmi lühikokkuvõte: 
Kartes, et keegi ei kontrolli jumalat meenutava superkangelase tegusid, astub Gotham City hirmuäratav ja võimas õigusemõistja ise vastu suurlinna kõrgesti austatud kaasaegsele päästjale, kuni ülejäänud maailm püüab selgusele jõuda, millist kangelast nad tegelikult vajavad. Samal ajal kui Batman ja Superman on omavahel sõjajalal, kerkib esile uus hädaoht, mis seab inimkonna suuremasse ohtu kui kunagi varem. 
Action, Fantas, Thriller, Epic 

Et siis ... enne filmi algust pandi kõigile säutsujatele, pildistajatele, blogijatele ja teistele filmi külastajatele südamele, et te kindlasti filmi sisust mitte midagi välja ei lobiseks, sest siis poleks teistel ju sama tore vaadata kui meil, kes me esilinastusel käisime. Seega siis filmi sisust ei räägi, sest tegelikult on see ju üsna tüüpiline seda tüüpi filmidele – keegi on paha ja keegi on hea ja paha püüab teha paha ja hea püüab teha head ja siis püüab paha häid üksteise vastu ässitada ja kui see ei õnnestu siis kellegi veelgi pahama luua, kelle vastu siis kõik head võidelda saaks.

Tegelikult sain ma alles selles filmis aru, miks on vaja Supermanil keepi: kui mu kuulmisorganid keeldusid töötamast sellele ajal kui mu silmad õgisid Henry paljast ülakeha, mis siis veel saaks, kui Terasmehe ideaalselt voolitud tagumised põsed pidevalt nähtaval oleks :). Jah noh, Batmanil on ka vaja oma selga kuhugi sisse mässida, sega andkem talle ka siis keep.
 

Aga jah, nagu ma kuskilt rahvusvahelisest meediast ühe artikli pealkirjast lugesin, et siis seekordne Batman ja Superman kipuvad taas väga süngeks minema, kuid Ben ja Henry püüavad oamltpoolt piisavalt mõnusta peent huumorit mängu tuua. Nii sürr oleks vaadata, kuidas need kaks Deadpooliga hakkama saaks :D.

Aga jah, elamus on võimas ja tasub vaadata suurel ekraanil ja korraliku heliga, sest filmi muusika on omaette fantastiline elamus.

Ja nüüd harjutusi kaelale :D

Lahkulööja sari: Murdmatu

Film: Divergent Series: Allegiant (2016)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: Pärast „Mässaja“ rabavaid paljastusi peab Tris koos Neljaga põgenema teisele poole Chicagot ümbritsevat müüri. Esimest korda elus lahkuvad nad ainsast linnast ja perekonnast, mida nad on elu jooksul tundnud. Väljaspool linna osutuvad vanad avastused uute šokeerivate tõdede kõrval peagi kasutuks. Tris ja Neli peavad kiiresti otsustama, keda nad usaldavad, sest Chicago müüride taga puhkeb armutu lahing, mis seab ohtu kogu inimkonna. Et ellu jääda, on Tris sunnitud tegema raskeid valikuid julguse, truuduse, ohverduse ja armastuse vallas.

Miljonite kilomeetrite kaugusel näevad NASA ja rahvusvaheliste teadlaste grupp tohutult vaeva, et "Marslane" saaks koju toodud. Tema meeskonnakaaslased aga plaanivad hulljulget, kui mitte lausa võimatut päästemissiooni. Neid kaht lugu jälgib kogu maailm, hoides pöialt, et kaugele planeedile lõksu jäänud mees siiski turvaliselt koju jõuaks.

Action, Adventure, Dystopia, YA

Oh johhaidi! Olgem ausad, kui te panete filmile raamatu nime ja väidate et film on tehtud raamatu põhjal, siis oleks ju mõistlikum kui raamatust jõuaks filmi rohkem kui peategelaste nimed.

Kolmas film, mis on tehtud kolmanda Lahkulööja raamatu Murdmatu põhjal (mida ma lugesin eelmine nädal), on siis sellest, kuidas Trish, Four ja co põgenevad üle müüri ning kohtuvad nendega, kes nende vanemad või vanavanemad on Chicagosse saatnud.

Kuid kõik pole nii hiilgav ja puhas kui esialgu näib. Inimloomus on ühesugune, kas ta on puhas või rikutud, neil on ikkagi kalduvus teha asju oma kasuks ning kui nad on piisavalt veenvad, siis teevad asju nende heaks vaikides ka nende alluvad, kuni nad siis tema selja taga talle vastu hakkavad, tagasi hoidlikult. Ja need ambitsioonikad inimesed on valmis milleks iganes.

Ning loomulikult on film täis filmiaagiat, kuidas otse loomulikult on elektriajale elektrit andev generaator vaide paari meetri kaugusel kohast, kus üle seina ronitakse ja mälugaas võib ju üle kogu linna levida ning ka kinnistesse ruumidesse tungida, kuid keegi ei hinga piisavalt sügavalt sisse, vaatamata lõõtsutamisele jooksu ajal, et nad oma mälu kaotaks ja kuigi inimesi tulistatakse, loobitakse kõrgelt alla, põletatakse, siis saavad surma siiski vaid vähesed.

Käesolev film jõudis oma looga välja kolmanda raamatu lõppu, ilma et ta oleks lõppenud nagu lõppes raamat, seega see järgmisel aastal linale jõudev film on siis tehtud raamatu ideele põhinedes aga mitte enam raamtule põhinedes, noh, kui ta oleks varem olnud raamatule põhinev.

Kui raamatut ei tea, siis on film huvitav, kui aga lähete kinno, kuna olete lugenud raamatut, siis teate isegi millise kogemuse saate.

Päikesest pimestatud

Film: A Bigger Splash (2015)

Hinne: C-

Sisukokkuvõte: Filmis „Päikesest pimestatud“ puhkab ja taastub kuulus paarike − rokkstaar ja filmitegija (Tilda Swinton ja Matthias Schoenaerts) − päikeseküllasel ja eraldatud Pantelleria saarekesel Itaalias, kui nende rahu segab ootamatult külla saabunud vana sõber oma tütrega (Ralph Fiennes ja Dakota Johnson). See külaskäik vallandab armukadeduse- ja kiremöllu ning seab lõpuks kõik osalised ohtu.

Drama, Criminal, Mystery

Deem küll sellel filmil on hea treiler ja loomulikult on ka kõik neli peategelast head näitlejad kellelt saab oodata vaid parimat. Kuid kahjuks …

 

Et siis, väiksel saarel vahemeres, mis jääb üle mere tulevate põgenike teele, puhkavad ühes eraldatud villas endine rockstaar ning tema filmitegijast poisssõber. Naine on oma kõri vigastanud viimasel kontserdil ja seega ei saa ta rääkida, vajadusel vaid sosistab.

Nende idülli tuleb segama naise endine kallim, kes on tegelikult naise seitse aastat tagasi naise ulatanud noorele filmitegijale, kes sel ajal tegi dokumentaali muusikamaailma kuulsustest (vist?). Mehega on kaasas ka noor neiu, kes tuleb välja, on tema tütar (väidetvalt).

 

Kuna saarel on järgmisel päeval suur festival, siis loomulikult pole uustulijatel kuskil ööbida ja ka nemad kolivad villasse. Ning õhkkond villas muutub särisevaks. Sest vana sõber ei võta tõsiselt rockari vajadust mitte rääkida ja püüab teda iga hetkel sundida midagi ütlema, lisaks kutsub ta neile ka külalisi pererahvaga läbi rääkimata ja püüab igati mõista anda, et ta on tegelikult saarele tulnud selleks, et oma endist kallimat tagasi võita.

Tema tütar, küll väidetavalt 22 aastane, käitub nagu tujukas teismeline, kes on isaga reisil, ikka käitub – suitsetab salaja, joob – ja tema alles leitud „üllatus“ isa käitub temaga nagu ta oleks tema noor armuke.

Vanemad inimesed teavad üksteisest palju saladusi ja isa on neid jaganud ka oma tütrega, seega vihatakse pidevalt siit ja sealtpoolt vihjeid mineviku ja pattude kohta, millest „sõbrad“ jätaks pigem rääkimata.

Vana sõber püüab pidevalt leida üksiolemise aega Rockariga ning tütar püüab filmitegijat kõrvale viia. Sädemed lendavad, vihjed on otsesed ja kaudsed ja kogu lugu on üks segane värk. Ja siis suren neist üks. Kuid ka selle tulemusel ei selgine lugu mitte üks raas, pigem muutub veelgi segasemaks.

Ma ütleksin, et tegu on Euroopa „filmikunsti“ filmiga, kus on palju alasti keha, palju tühje lähivõtteid asjadest, mis võisid teatud valguses vaid operaatorile huvitavad tunduda ja toimetajad kasutasid neid tühikute täiteks. Lugu oli segane ja tühi ning see kaks tundi tundus mulle nelja tunnise piinamisena. Nii hea treiler ja nii kohutav film.