Mida
siis öelda selle aastase show kohta? Tõsiselt poliitiliseks kiskus asi kätte. Iseenesest
olen ma selle liikumise poolt, et ei ole mõtet näitlejatelt punasel vaibal
küsida vaid keda nad kannavad, vaid küsige ikkagi nende töö kohta, siis kõik
see muu, mis sellele järgnes – pidev rõhutamine kui palju on käesoleval aastal
naisi nominantide seas ja kui palju on igasuguse äärmuste filme ja haiguste
filme ja probleemide filme … tore on aga kas peab siis sellises kohas selliseid
asju esile tõstma? Mida iganes.
Aga mingem
siis selle juurde, miks me üldse kord aastas öösel telekat vaatame pühapäeva
öösel vastu esmaspäeva (see on ikka tõeline õnnistus, et täna on ametlikult
lühendatud tööpäev :)).
Parim
kostüüm: The Grand Budapest Hotel – olid küll jah väga erilised riided, kuid ka
teised nominendid olid väga head.
Parim
muusika: Selma, esitajad Common ja John Legend – ei tea filmi ja ausalt selle
laulu esitamine oli ainus koht kus ma magama jäin.
Parim
mitte Ingliskeelne film: Kahjuks ei olnud Mandariinid.

Parim
originaalne stsenaarium: Birdman – oh jah.
Parim
adapteeritud stsenaarium – The Imitation Game – mõistetav.
Parim
mees kõrvalosatäitja – J.K. Simmons – täiesti õigele inimesele, mitte et teised
halvad oleks olnud, kuid mina olen valikuga rahul.


Naisnäitlejate
seas oli teisi palju tugevamaid, vähemalt selle põhjal, mida ma siiani näinud
olen, kuid kui ma olen need filmid ära vaadanud, äkki jään ka nende valikuga
nõusse.


Ning
taas kord, kuna tulid Oscari nominentide filmid ekraanidele? Mitte aasta
alguses :).

Head
uut filmiaastat.
8
päeva veel!
No comments:
Post a Comment