Mamma Mia! Siit me tuleme taas

Film: Mamma Mia! Here We Go Again (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: On möödunud 10 aastat ajast, mil viimati päikeselisel Kalokairi saarel ABBA laulude pillerkaarist osa saime. Heatuju-filmil "Mamma Mia!" on aeg tulla taas! Ühine selle naerust rõkkava tantsu- ja laulupeoga ning saa teada, kuidas armastatud kangelanna Donna imeline Kreeka-seiklus alguse sai.

Loobunud suurlinna elust naaseb Donna tütar Sophie imekaunile Kreeka saarele, et valmistada ette uue hotelli avamine. Pidustuste eelse sagina käigus mõistab Sophie, et on lapseootel. Segaste tunnete tulvas avanevad mälestustelaekad ning Sophie saab teada nii mõndagi armsa ema Donna minevikust. Miks noor Donna kunagi Kreekasse läks, millised olid tema suured unistused ning romantilised seiklused Billi, Harry ja Samiga. Ootamatult selgub, et hotelli avapeo toimumine on suure küsimärgi all, kuid just siis hakkavad saabuma külalised. Meeletu trallipidu saab hoo sisse ja üllatusi jagub kõigile.

Comedy, Musical,

Kuidas rääkida sellest filmist nii, et ei reedaks liialt sisu, või laule, või mõjutaks oma emotsioonidega neid, kes pole veel filmi vaadanud. See ei olegi võimalik. Seega kui te oma filmielamust rikkuda ei taha, siis ärge edasi lugege!!

SPOILER ALERT! SPOILER ALERT!

Ma nii väga oleks tahtnud seda film kiita ja mul omast arust ei olnud väga suuri lootusi ka sellele filmile, ainus mida ma ootasin oli palju ABBA alule ja võimalust kaasa laulda või ümiseda, ning toredat huumorit. Ja nii ka oli, palju laule, nii näitlejate poolt lauldud kui ka taustaks kasutatud, seega palju võimalust kas kaasa laulda või kaasa ümiseda, ja oli ka toredat huumorit, nii otsest kui ka varjatut ja lisaks nalja mulle endale, kui mul näitlejatega või kohtadega muud asjad meenusid.

Aga … kahjuks oli see ikka üks puhas rahateenimise projekt. Siit puudub tegelikult terviklik lugu, laulud ei moodusta ka ühist tervikut vaid on lihtsalt kasutatud antud hetkes, et iseloomustada tegevust. Lugu ei ühti esimeses filmis räägitud taustalooga. Vahepeal on hetki, mille vajalikkusest tõesti aru ei saa. See on üks piinlikult poliitiliselt korrektne film, kus on esindatud kõik vanused, rassid, nahavärvid, seksuaalsed eelistused ja puude tasemed. Ning loo kokkuvõte on see, et keegi ei jää siin elus üksi, vahet pole mitu senti sul surmale võlgu on, keegi leidub igaühejaks kuskil ikkagi.

Ma oleks nii väga tahtnud kiita seda filmi taevani ja soovitada seda kõigile vaatama minna. Hetkel ütlen vaid, et no korra võib ju ära vaadata, sest kardetavasti hakkavad teisel korral vaatamised veelgi suuremad vead silma. Aga näitlejad on head ja laulud ka ja pisaratekiskumise hetk on ka olemas, aga kahjuks ta pole nii tugev lugu kui oli esimene film.

Suvine kerge vaatamine.

Ja kas te olete kunagi tähele pannud, kui kreekalik, kui Zorbaselik on ABBA muusika :).

Sipelgamees ja Vapsik

Film: Ant-Man and the Wasp (2018)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: Pärast kahe aasta eest asetleidnud konflikti, mis lõhetas superkangelaste read, kui Raudmehe ja Kapten Ameerika ümber moodustusid eraldi leerid, peab Scott Lang (Paul Rudd) vastutama oma valikute eest nii superkangelase kui isana. Ta püüab vahelduva eluga saada tasakaalu oma koduse elu ning kohustused Sipelgamehena. See aga pole sugugi lihtne, kui Scottiga võtavad üle pika aja ühendust Hope van Dyne (Evangeline Lilly) and dr Hank Pym (Michael Douglas). Neil on väga pakiline missioon. Scott peab uuesti rüü selga tõmbama, et aidata sõpradel lahendada minevikust esile kerkinud ohtlik mõistatus.

Action, Adventure, MARVEL

Oh jeerum, neid Marveli filme on juba nii palju ja nad on omavahel juba nii segamini minemas, et näiteks mina ei mäletanud, kuna ma viimati Sipelgameest nägin (kui just mitte arvestada tema esimest filmi) aga vist ta ikka oli kaasa löömas ka mingises vahepealses filmis, kus nad Saksamaal olid (vist oli see talvesõduri film), mille tagajärjel ta kaheks aastaks koduaresti pandi, kus ta loomulikult on loonud oma turvafirma, mida välismaailma jaoks veab tema verbaalset düsenteeriat põdev sõber Luis ja ta kallis tütar käib tema juures mängimas kõige fantaasiarohkemaid mänge mida ühes kitsukeses San Francisco majas mängida saab.

Nagu ikka, kui filmi juba tehti, siis ei saa see olla sellest kuidas ta viimased kolm päeva rahulikult oma koduarestis veedab, vaid tuleb ta ikka juba ennem kodust välja lükata.

Hea humoorikas ja tempokas lugu ja Marveli filmid olidki siiani suutnud end San Francisco lammutamisest hoiduda, seega sai seda nüüd siis Sipelgamees koos Vapsikuga teha. Aga vot ma ei saanud aru, miks pidi sügaval mikrokosmoses olev Janet Van Dyne (Michelle Pfiffer) olema riides nagu Tähesõdade tegelane ja kui nad madistasid seal Varjuga ja ehitasid uue masina, millega süvakosmusesse minna, kuidas nad siis polnud midagi kuulnud millega Tasujad silmitsi on ja kuidas Thanos neile kedagi järgi ei saatnud ….

Aga igatahes, kui Scott on juba kord oma jõududega sealt kõige sügavamast põhjast välja tulnud, siis tuleb ta ka seekord, sest ilmselgelt on teda ja sealt kogutud vaja Igaviku sõja lõpplahenduses.

Ükskord kui kõik filmid on valmis, peaks nad kõik järjest alates esimesest Raudmehest uuesti üle vaatama :). 

Set It Up

Film: Seti It Up (2018)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: Kaks noort assistenti, New Yorgis, saavad aru, et nad saaksid oma elu palju kergemaks teha, kui nad korraldavad oma kahele workahoolikust ülemusele kohtingu. Korraldades oma ülemustele seda romantilist lõksu, mõistavad nad, et nende endigi vahel võib olla palju rohkemat kui lihtsalt soov saada töövaba õhtut.

Romance, Comedy,

See oli ka selline tüüpiline Hollywoodi lugu, mida ikka iga natukese aja järel uuesti tehakse, uute näitlejatega ja uues linnas. 

Seekordse loo kangelanna on Harper (Zoey Deutch), kelle ülemuseks on Kristen (Lucy Liu), kes on spordi uudiste lehekülje peatoimetaja, kes alustab iga päeva karjudes ruuporisse „Mis teil uudist on!!“ ja kes hoiab Harperit tööl kasvõi öö läbi, kui tal halb tuju on, kuid Harper peab teda kannatama, sest ka tama tahab saada spordireporteriks ja kõike mida ta vajab on ühte võimalust kirjutada näidisartiklit. 

Loo kangelane on Charlie (Glen Powell) kelle ülemus Rick (Taye Diggs) on ambitsioonikas riskifondi juht, kes võib ka väiksema asja peale plahvatada nii, et tema kontori mööblist jäävad järele vaid ribalad ja kui Charlie pole tema käsutuses 24/7, siis pole tal lootustki saada temalt soovituskirja, et ise riskifondidega tegelema hakata.

Me kaks kangelast kohtuvad, kui Harper läheb Kristenile tellitud toidule vastu ja tal pole sularaha, et maksta, seega kasutab Charlie ära oma rasket hetke, kui tal polnud Rickile toitu tellitud, kuid ilma selleta ta kontorisse tagasi minna ei tohi ja tal on sularaha. Nad jagavad tellitud toidu pooleks ja nii on mõlemad „õnnelikud“ vähemalt selleks  õhtuks. Juhuse tahtel kohtuvad nad paar korda veel ja hakkavad rääkima ja ühtäkki nad mõistavad, et nende ülemused veedavad tööl nii palju aega vaid selle pärast, et neil pole kedagi kodus ootamas, kelle juurde rutata. Seega, on ju ainult üks võimalus – need kaks „orjapidajat“ peavad romantilisele õhtusöögile minema. Ja nagu ikka, loomulikult tekib kahe ülemuse vahel kohe instalove ja assistendid saavad lõpuks varakult koju minna ja oma elukaaslastega koos olla ja üheskoos sõbra kihluspeol end täis juua ja siis pitsat süües aknast sisse ronida. Ja see poleks ju Hollywoodi film kui nende vahel säde ei tekiks.

Aga kui on suur instalove, siis on ka loomulikult suur esimene tüli, millele järgneb veelgi suurem abieluettepanek ja pulmaplaanid, kuid Rick ei saa endiselt päris lahti oma endisest abikaasast ja Kristen vallandab Harperi, kuna tema selle kõik korraldanud on.

Nagu ikka järgneb voodis jäätise söömine, enesehaletsus, siis sõbranna saabumine, dušši alla lükkamine ja ammu lubatud artikli kirjutamine, millele järgneb nagu ikka uus taasleidmine, nii töötja/alluva suhtes kui ka endiste konspiraatorite vahel.

Selline tore reedene romcom.