Tulbid, armastus, au ja jalgratas

Film: Tulipani: Love, Honour and a Bicycle (2017)

Hinne: A

Sisukokkuvõte: Tulipani on lugu romantilisest Hollandi põllumehest Gaukest (Gijs Naber), kes võttis peale 1953 aasta suurt üleujutust nuuks, et ta ei kavatse enam kunagi märgi sokke kannatada. Seega võttis ta jalgratta ning sõitis särisevalt kuuma Itaaliasse, et alustada uut elu väikse külakese Puglia ääremail. Tänu ta imelisele tulbikasvatusele, kirglikule armuelule ning keerulistele suhetele kahtlaste kohalike ärimeestega, saab temast peagi elava legend – ning jääb siis jäljetult kadunuks. Kolmkümmend aastat hiljem püüab üks Itaalia politseiinspektor (Giancarlo Giannini) lahti arutada seda lugu, kuid ei suuda eristada väljamõeldist tõelisest. Noore kanadalanna Anna (Ksenia Solo) abiga avastab ta, mis tegelikult juhtus.

Comedy, Drama, PÖFF

Tulbid, armastus, au ja jalgratas on hea komöödia, mille treiler jätab filmist hoopis teise mulje, kui ta tegelikult on. Noh tegelikult mõned asjad lähevad ka ikka täppi. Film on komöödia, absurdkomöödia, kuid kui treiler jättis mulje, et see võiks olla a la 100 aastane kes hüppas aknast välja ja jäi kadunuks, siis tegelikult see ikka nii ei ole. Gauke lugu on uskumatu, kuid ta ei kohtu ühegi ajaloo suurkujuga, lihtsalt tema oma elu on uskumatu, sest Itaallased ilustavad ju kõike, mõelge kasvõi seda, et nende jaoks on tuhat mille, mis kõlab väga nagu miljard :).

Aga jah, lugu algab sellest, kuidas Anna ruttab oma ema surivoodi juurde, kus ema palub tal ta tuhk tagasi Itaaliasse viia – see on ju lihtne, paned Tuppervare karpi ja ei ole mingit probleemi. Ja nii lendabki Anna mõni aeg hiljem Itaaliasse, väiksesse Puglia külakesse, kus ta satub kohvikusse, kus ta kohe ära tuntakse ja talle teavitatakse, et see tuhk, mille ta kaasa tõi polegi ta ema oma.

Ja siis näeme me Annat, koos Vito ja Immacolataga sõitmas külgkorviga mootorrattal, noh õigemini Vito ja Immacolata on rattal ja Anna on pead pidi korvis, kõrvetada saanud tagumik urvi ja sõidetakse haiglasse, kuhu jõuab neile järgi ka politsei inspektor, kes esitab Annale tapmissüüdistuse. Kolmekesi räägivad nad siis inspektorile loo, mis sai alguse 9 päeva/30 aastat tagasi.

 

Loos on palju hetki kui ka näitlejad ise kahtlevad, kas see ikka oli nii nagu nad räägivad, kuid lugu on lustlik, läbi pisarate. Peamine mis sellest segasest koomilisest draamat meelde jäi on ikka see, et kui juba elada, siis täiel rinnal homse pärast liialt muretsemata, ning päeva teeb ilusaimaks armastus.

Kuna filmi lõppedes tuli vaatajate ette ka filmi teine lavastaja Mike van Diem, siis said vaatajad teada ka filmi taustaloo, kuidas tema võttis filmi lavastamise üle, kui eelmine lavastaja sai närvivapustuse ja filmist oli tehtud juba 2/3. kuidas tema lisas juurde filmile politseiniku ja kõikides uskumatutes faktides kahtlemise ja muud koomilised hetked, mida esialgu filmis ei olnud, sest esialgne versioon oli tänu maffia loole vägagi sünge.

No igatahes oli see üks hea vitamiinilaksu film millega selleaastane Pöff minu jaoks lõpetada.