Nägus Saatan

Film: Handsome Devil (2016)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: Ned ja Connor on sunnitud internaatkoolis tuba jagama. See ebaharilik paar, heidik ja rugby meeskonna staarmängija, ei tohiks olla sõbrad, kuid nad on ning nende sõprus pannakse proovile.

Drama, Sport, PÖFF

Nägus saatan on lihtsalt suurepärane film sõprusest. Ja suur osa filmi headusesse annavad ka suurepärased näitlejad.

Ned (Fionn O’Shea) läheb taas tagasi internaatkooli, kuna ta isa ja „kuri võõrasema“ elavad Dubais, ning nagu ka eelmistel aastatel alustab ta aastat lootes, et ta visatakse välja. Ta erineb teistest selle internaadi poistest, sest talle ei meeldi rugby, mis on selles koolis ülitähtis, ning talle meeldib lugeda ja kirjutada ning muusikat, vanemat muusikat, kuulata. Sellel aastal juhtub ime, ning ta saab ühikatoa ainult endale, ta ei pea seda ühegi sportlasega jagama.

Kuid tema rõõm jääb üürikeseks, kuna tema tuppa pannakse uus poiss, sportlane. Seega ehitab ta toa keskele „Berliini müüri“ sellel ajal, kui kätekõverduste tegija on ära direktori juures, kus ta püüdis endale teist tuba saada.

Sellel aastal on veel teinegi muudatus koolis – senine inglise keele ja kirjanduse õpetaja on surnud ja koolis on uus õpetaja, kes paneb end kohe esimese tunnis maksma, ning kuigi ta tundub olevat just täpselt selline õpetaja kes Nedile sobiks, paljastab hr. Sherry (Andrew Scott) kohe kõigile Nedi senise „nalja“ tema ja nende endise õppejõu vahel. Kui poisid Nedi välja naeravad, lõpetab ta nende naeru koheselt ja tuletab kõigile meele, et nad ei tohiks kunagi end pärjata teiste sulgedega, sest kui nad väljendavad end teiste häälega, kuidas neid endid siis kuuldaks?

Conor (Nicholas Galitzine) on eelmisest koolist välja visatud kaklemise pärast ja ka selles koolis on praktiliselt esimene asi, mida ta rugby trennis teeb, on ühe tiimikaaslase läbipeksmine, kuid nende treener Pascal (Moe Dunford) näeb selle vaid positiivset – võitlejahing, kes viib meeskonna võidule.

Kui esialgu olid Ned ja Conor võõrad, siis tasapisi hakkavad poisid rääkima – Conor küsib Nedilt, kas ta on tõesti gei nagu kõik kooli poisid teda narrivad ja miks ta vana muusikat kuulab. Peagi on müür koost võetud, poisid pannakse koos talendikava harjutama ja neist saavad sõbrad. Seda siis hetkeni, kui Ned näeb midagi mida ta poleks kunagi arvatagi osanud ja ka Conor näeb midagi mida ta poleks oodanud.

Filmi viimased hetked on intensiivsed ja sinna annab oma osa ka kooli direktor (Micael McElhatton), kes on Nedi ja Connori just nimelt selle pärast ühte tuppa pannud, kuna ta uskus, et nad peaksid üksteist hästi mõistma.

See oli suurepärane lugu sõprusest, sõprusest mis peab vastu ka kõige suuremad katsumused. Siin on huumorit, on draamat, on julmust ja kitsarinnalisust, kuid samas ka julgust, tolerantsust ja mõistmist, mis tegelikult tähtis on. Ja kui te ootate, et see on romantikafilm, siis peate pettuma, see on film sõprusest.

Hea film, mis meenutab mulle hiljuti loetud raamatut, Call Me by My Name, ning mul on endiselt kahju, et selle järgi tehtud film ei tulnud Pöffile.