Carrie Pilby

Film: Carrie Pilby (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: Carrie Pilby (Bel Powley) on 19-aastane geenius, kes on aasta eest Harvardi lõpetanuna oma vaimselt arengult eakaaslastest kaugel ees. Olles ülimalt teadlik oma ebaharilikul tasemel intellektist ning varustatud üliaktiivse moraalse kompassiga, on Carrie keset New Yorki isoleeritud, sõpradeta, armastuseta ja tööta.

Selleks, et Carrie kestast välja meelitada, koostab tema psühhiaater dr. Petrov (Nathan Lane) nimekirja ülesannetest, mille tüdruk järgneva viie nädala jooksul täitma peab:

Mine kohtama, leia endale sõber, veeda aastavahetus kellegagi koos, hangi endale lemmikloom ning tee midagi, mis sulle lapsena meeldis ja loe oma lemmikraamatut.

Esmalt on Carrie ideele vastu, aga kui selgub, et teda alati pühade ajal külastav isa (Gabriel Byrne) ei ole seekord linna tulemas, sööstab eesmärkidele orienteeritud imelaps talle omase innukusega nimekirja kallale. Pikkamööda inimesi tundma õppides hakkab Carrie aru saama, et tohutus metropolis tema ümber sagivad tüübid ei olegi ühemõõtmelised stereotüübid, vaid keerukad inimolendid, keda pole mingit mõtet ennatlikult hukka mõista.

Comedy, Drama

No nii, nädala alguses sai raamat loetud ja nüüd ka film vaadatud.

Kuidas siis film on raamatuga võrreldes? Mõni asi on sõna sõnalt, kaader kaadrilt sama, kuid samas on nii mõnigi asi välja jäetud või siis mõni teine juurde pandud, mõne tegelaskuju olemust on muudetud ja nii mõnigi asi on muudetud.

Kuid vaatamata sellele – suurepärane film. Suurepärane film raamatutest, inimestest kes loevad raamatuid ja inimestest kes saavad oma eluga üksi väga hästi hakkama.

Carrie Pilby (Bell Powel (Printsess Margaret „Printsessid linna peal“)) on noor üheksateistaastane New Yorklane, kes on juba ülikooli lõpetanud ning kelle isa on ta saatnud terapeudi juurde, et ta hakkaks inimestega suhtlema, et ta leiaks töö. Carrie on vägagi rahul oma raamatutega, oma tavapärase rutiiniga, tema ei tahaks midagi muuta. Ühel vaiksel õhtul avastab ta, et ta naabriks on sattunud vägagi tüütu Austraalia pärismaalaste puhkpilli puhuv Cy (William Moseley (Prints Liam „The Royals“)).

Kuigi kõik arvavad, et Carrie on süütu noor neiu, vaatamata sellele, et ta läks ülikooli juba neljateistkümneselt, kuid Carrie on siiani enda teada hoidnud oma lühikest afääri oma inglis keele professor Harrisega (Colin O’Donoghue (Captain Hook „Oli kord“)). Kui terapeut annab Carriele nimekirja asjadest mida ta peaks tegema enne aasta lõppu, siis võtab Carrie selle nimekirja ja püüab täita ülesandeid, võib-olla mitte päris nii nagu ta terapeut arvas, et ta teeb, kuid ta võib need asjad nimekirjast maha tõmmata. Ta muretseb endale lemmiklooma (kuldkalad), ta läheb kohtingule (kihlatud noormehega, et tema petmist ta pruudile paljastada), tee midagi, mis sulle lapsepõlves meeldis (ta joob kirsilimonaadi), loe oma lemmikraamatut – see on raske ülesanne, kuna ta lemmik raamat on endiselt professori käes,  mine uueaasta peole (ta külastab üht pidu suisa kümneks minutiks :)), jne.

Carrie on andekas noor inimene, tal on suurepärane huumorimeel, tal on natuke problemaatiline suhe tema isaga, tal on raske sõpru leida, kuid ta leiab kellegi, kes tahab teada, mis on ta teine eesnimi.

Minu lemmik stseen selles filmis on vaieldamatult see, kui Carrie ja ta isa lähevad professor Harrise käest tagasi küsima raamatut, mis talle ammu laenatud on ja mida ta ei taha kuidagi tagasi anda. Kuna ma alles hiljuti pidasin üsnagi sarnast sõda, et oma raamatuid tagasi saada, siis oli see koht eriti hingelähedane.

Hea film igatahes!!!