Carrie Pilby

Film: Carrie Pilby (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: Carrie Pilby (Bel Powley) on 19-aastane geenius, kes on aasta eest Harvardi lõpetanuna oma vaimselt arengult eakaaslastest kaugel ees. Olles ülimalt teadlik oma ebaharilikul tasemel intellektist ning varustatud üliaktiivse moraalse kompassiga, on Carrie keset New Yorki isoleeritud, sõpradeta, armastuseta ja tööta.

Selleks, et Carrie kestast välja meelitada, koostab tema psühhiaater dr. Petrov (Nathan Lane) nimekirja ülesannetest, mille tüdruk järgneva viie nädala jooksul täitma peab:

Mine kohtama, leia endale sõber, veeda aastavahetus kellegagi koos, hangi endale lemmikloom ning tee midagi, mis sulle lapsena meeldis ja loe oma lemmikraamatut.

Esmalt on Carrie ideele vastu, aga kui selgub, et teda alati pühade ajal külastav isa (Gabriel Byrne) ei ole seekord linna tulemas, sööstab eesmärkidele orienteeritud imelaps talle omase innukusega nimekirja kallale. Pikkamööda inimesi tundma õppides hakkab Carrie aru saama, et tohutus metropolis tema ümber sagivad tüübid ei olegi ühemõõtmelised stereotüübid, vaid keerukad inimolendid, keda pole mingit mõtet ennatlikult hukka mõista.

Comedy, Drama

No nii, nädala alguses sai raamat loetud ja nüüd ka film vaadatud.

Kuidas siis film on raamatuga võrreldes? Mõni asi on sõna sõnalt, kaader kaadrilt sama, kuid samas on nii mõnigi asi välja jäetud või siis mõni teine juurde pandud, mõne tegelaskuju olemust on muudetud ja nii mõnigi asi on muudetud.

Kuid vaatamata sellele – suurepärane film. Suurepärane film raamatutest, inimestest kes loevad raamatuid ja inimestest kes saavad oma eluga üksi väga hästi hakkama.

Carrie Pilby (Bell Powel (Printsess Margaret „Printsessid linna peal“)) on noor üheksateistaastane New Yorklane, kes on juba ülikooli lõpetanud ning kelle isa on ta saatnud terapeudi juurde, et ta hakkaks inimestega suhtlema, et ta leiaks töö. Carrie on vägagi rahul oma raamatutega, oma tavapärase rutiiniga, tema ei tahaks midagi muuta. Ühel vaiksel õhtul avastab ta, et ta naabriks on sattunud vägagi tüütu Austraalia pärismaalaste puhkpilli puhuv Cy (William Moseley (Prints Liam „The Royals“)).

Kuigi kõik arvavad, et Carrie on süütu noor neiu, vaatamata sellele, et ta läks ülikooli juba neljateistkümneselt, kuid Carrie on siiani enda teada hoidnud oma lühikest afääri oma inglis keele professor Harrisega (Colin O’Donoghue (Captain Hook „Oli kord“)). Kui terapeut annab Carriele nimekirja asjadest mida ta peaks tegema enne aasta lõppu, siis võtab Carrie selle nimekirja ja püüab täita ülesandeid, võib-olla mitte päris nii nagu ta terapeut arvas, et ta teeb, kuid ta võib need asjad nimekirjast maha tõmmata. Ta muretseb endale lemmiklooma (kuldkalad), ta läheb kohtingule (kihlatud noormehega, et tema petmist ta pruudile paljastada), tee midagi, mis sulle lapsepõlves meeldis (ta joob kirsilimonaadi), loe oma lemmikraamatut – see on raske ülesanne, kuna ta lemmik raamat on endiselt professori käes,  mine uueaasta peole (ta külastab üht pidu suisa kümneks minutiks :)), jne.

Carrie on andekas noor inimene, tal on suurepärane huumorimeel, tal on natuke problemaatiline suhe tema isaga, tal on raske sõpru leida, kuid ta leiab kellegi, kes tahab teada, mis on ta teine eesnimi.

Minu lemmik stseen selles filmis on vaieldamatult see, kui Carrie ja ta isa lähevad professor Harrise käest tagasi küsima raamatut, mis talle ammu laenatud on ja mida ta ei taha kuidagi tagasi anda. Kuna ma alles hiljuti pidasin üsnagi sarnast sõda, et oma raamatuid tagasi saada, siis oli see koht eriti hingelähedane.

Hea film igatahes!!!

Pommidest valjem

Film: Louder Then Bombs (2015)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: Režissöör ja kaasstsenarist Joachim Trier toob meie ette põneva ja ülimalt haarava kompositsiooniga loo kolmest mehest (suurepärased rollisooritused Jesse Eisenbergilt, Gabriel Byrne’ilt ja Devin Druidilt) ehk isast ja kahest pojast, kes peavad toime tulema abikaasa ja ema, aga samas ka kuulsa sõjafotograafi Isabelle’i lahkumisega (Isabelle Huppert). Isa on sunnitud taas minevikuga silmitsi seisma, kui Isabelle’i kunagine kolleeg (ja võimalik, et ka armuke) tahab kirjutada naisest isiklikus võtmes artikli, ja püüdma samas taastada sidet temast võõrdunud noorema poja Conradiga. Vähehaaval avanevad meie ees pusletükid selle pooleldi müütilise ja raskesti tabatava emafiguuri olemusest ning tema suhetest ülejäänud perekonnaga.

Suure tragöödia mõju ei peegeldata siiski läbi tavapäraste melodramaatiliste klišeede, mida oleme harjunud leina kujutamisel nägema, vaid pigem suure visuaalse näitemänguna, kus režissöör kasutab maksimumefekti saavutamiseks hästi ajastatud paljastusi ja mõttepause, pannes meid niimoodi eri tegelaste tajumist ja mõistmist aina ümber hindama. Tulemuseks on nauditav ja üllatavalt kergekoeline draama hiilgavate näitlejatöödega, mis osales Cannes'is põhivõistlusprogrammis.

Drama,

Järgmine film leinast ja kuidas sellega toime tullakse.

Selles filmis ei ole kaotus äsjane, nagu seda oli Hävingus, vaid siin on pereema/sõjafotograaf surnud juba aastaid tagasi. Tema surma toob taas fookusesse peatselt avatav näitus ja enne näitust ilmuv artikkel, tema elu ja surma kohta.

Iseenesest poleks ju sellest kõigest midagi, kui tegelikku põhjust selle fataalse autoavarii taga poleks noorema poja eest varjatud. Kui vanem poeg poleks olnud puhviks ema ja isa tülide vahel. Kui isa poleks oma eluga edasi liikunud ja ei varjaks seda poegade eest. Need kolm meest ei suhtle üksteisega, ei mõista üksteist, kuid nad on siiski üks perekond. Neil kõigil on oma salajane elu, oma probleemid, hirmud, mida oleks palju kergem kannatada, kui oleks keegi kellega sellest kõigest rääkida, kuid nad ei suuda oma kõige lähimate poole abisaamiseks pöörduda. See et ema oli enamuse aega ära ja iga tema tagasitulek lõi nende senise sisseharjunud elu segamini on mõjutanud nende edasist omavahelist suhtlemist ja ka suhtlemist teistega nende ümber.

Kui siis isa ja vanem poeg peavad otsustama, kas rääkida Conradile, miks ema tegelikult autoavarii tegi, siis esimene reaktsioon Jonahilt on, et pole vaja, kuid kui artikkel Isabellest ilmub varem kui oodatud, ja Conrad on just selle päeva valinud selleks, kui minna peole, ilma isale rääkimata, siis satuvad Gene ja Jonah paanikasse – kas Conrad loeb artiklit enne kui nad temaga rääkida jõuavad, kuidas ta reageerib ….

Kui ma seda filmi vaatasin, siis meenus mulle raamat, mille ma alles paar päeva tagasi lõpetasin – The Way Back to Happiness – sest põhimõtteliselt on need kaks üksteise teisikud, lihtsalt raamatus on peategelased kolm naist – vanaema, tädi ja õetütar. Mõlemas loos on suur küsimus, kui palju tõtt rääkida lastele, kui palju nad suudavad mõista ja kannatad ja kuidas need saladused rikuvad perekonna suhteid.

Film oli sama moodi nagu raamatki – ilus kuid kurb ja raske, kuid hästi tehtud.