Teispoolsus 5: Vere sõjad

Film: Underworld: Blood Wars (2016)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: Teispoolsuse uues osas järgime Vampiiride surma külvaja, Selenet (Kate Beckinsale), kui teda ründavad nii Lycanite klann kui ka Vampiiride kogumid, kes teda reetnud on. Tema ainsate liitlaste Davidi (Theo James) ja tema isa Thomase (Charles Dance) abiga peab ta lõpetama Lycanite ja Vampiiride vahelise igavese sõja, kui see ka peaks tähendama suurima ohvri toomist.

Action, Horror, Paranormal

Tõsi, vampiirifilmide aeg on totaalselt möödas, kuid see pole ju kunagi olnud trendifilm, kogu see saaga sai alguse juba ammu enne kui sätendavad ja muudsugused vampiirid suurele ekraanile jõudsid, seega võtame seda kui ühte osa lõpmatust saagast, mitte üht vampiirifilmi.

Juba eelmise osa juures oli märgata sisu puudumist ja filmi põhirõhk oli visuaalsel poolel ja selle poolest ei erine ka see film mitte üks põrm. Seekord ei ole hull teadlane see, kes on veendunud et Selene veri maailma päästaks ning Lycanite ja Vampiiride võitluse lõpetaks, seekord on suurusehulluse pisikust nakatunud üks Vampiiride vanematest, kes usub, et kui Selene ja tema lähedased on surnud, siis valitseb tema maailma ning üks Lycan, kes on enda valdusesse saanud hübriidi vere, mis hakkab tal otsa saama ja seega on ta veendunud, et kui ta saab veel hübriidi verd, siis suudab ta sõja lõpetada.

Taas kord lendab Selene vastu seinu, teda mürgitatakse ja tulistatakse ning torgitakse mõõkadega … kuid ta on ju surematu, mis sest et teistele surematutele piisab vaid lasust pähe, Selene ei sure mitte kunagi. Just need võitlusstseenid ongi kõige naljakamad, kui kaks surematut üksteist kuulidega täis tipivad, siis teevad korraks sellise näo nagu oleks neil tõsine s%¤#äda ja kõik kuulid tulevad taas pops pops haavadest välja. Ning otse loomulikult on kõige mõistlikum minna automaatpüstolite vastu lahingusse kilbi ning mõõgaga ja akende purustamiseks on vaja üht eriti suurte UVkuulide pritsi. Et siis, lisaks põnevusele, õudusele ja paranormaalsusele oli see üks hea komöödia, sest kõik need „võitlusstseenid“ olid nii koomiliselt absurdsed. Ka kihvadest tingitud kõnedefektid annavad kogu loole omamoodi huumorit juurde.

 

Ma poleks ju seda filmi muidu vaatama läinud kui seal poleks olnud Theod ja Tobiast ja kui ma ka ei mäletanud, mis eelmistes filmides oli, siis kogu film on täis kiireid tagasivaateid varasematele filmidele. Ning lisaks leidsin ma tuttavaid asju neist paljudest vampiiriraamatutest mida ma olen viimase kaheksa aasta jooksul lugenud.

Hea ajaviite film, mis muud, ning ilmselgelt on oodata ka kunagi kauges tulevikus järge.