La La Land

Film: La La Land (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: Mia, ambitsioonikas noor näitlejanna, serveerib filmitähtedele kohvi proovivõtete vahepeal ja Sebastian, Jazz muusik, püüab ots otsaga kokku tulla mängides kokteilipidudel ning kõrevaltänavate baarides. Kuid nende edu kasvades peavad nad tegema otsuseid, mis teeb nende niigi hapra armastuse veelgi haavatavamaks, ning nende unistused mille nimel nad on nii suurt vaeva näinud, et üksteisele rõõmu teha, ähvardavad nende suhte täielikult rikkuda.

Drama, Comedy, Musical, Romance

La La Land on siis üle pika aja taas üks muusikal. Kuigi aasta alguses ekraanidele jõudnud Džungli raamatut võib ka muusikaliks pidada, siis sellist Shall We Dance või Dancing in the Rain tüüpi muusikali polegi tõesti enam ammu tehtud. The Last Five Years oli midagi umbes seda tüüpi, kuid seal polnud nii palju tantsu.

Aga nüüd siis filmist endast. La La Land on lugu kahest noorest inimesest, keda saatus pidevalt üksteise teele saadab kuni nad jäävadki kokku. Neil mõlemil on suured unistused – Mia tahab saada edukaks näitlejaks ja Sebastian soovib avad klassikalist jazzi klubi. Mia töötab Warner Brothers stuudios olevas kohvikus ja Sebastian mängib klaverit kõikjal kus võimalik, sest tema äriplaan läks tema partneri tõttu vett vedama.

Kui nad kokku saavad, õhutab Sebastian Miat ise endale näidendit kirjutama ja Mia õhutab Sebastianti uuesti raha koguma, et ta saaks oma klubi avada. Nad on pea pool aastat koos olnud kui Sebastian saab tööpakkumise oma kunagiselt klassivennalt ja Mia saab valmis oma monoetenduse. Plaadituur viib Sebastian pikaks ajaks kodunt eemale ja Mia etendust tuleb vaatama vaid kümmekond inimest. Mia läheb tagasi koju vanemate juurde.

Kui Sebastian saab kõne agendilt, kes käis vaatamas Mia etendust otsib ta Mia üles ja Mia uus töö viib ta Pariisi.

Vaadates filmi meenusid mulle kolm asja – raamatud Someday, Someday, Maybe ja Meie võimalikud elud ning Gilmore Tüdrukute uued osad. Raamatud selle pärast, et esimeses neist on ka juttu algajate näitlejate raksest kuid humoorikast elust ning teises on samuti ühe suhte mitu võimaliku varianti ning Gilmore tüdrukud, kuna nende neli uut osa on ka neli aastaaega, alustades talvega.

Ning siis tuleb mul tunnistada, et ka mina olen see kellele ei meeldi jazz! Tõsi mulle meeldib kuulata Frank Sinatrat või Robbie Williamsi Swingi plaati, kuid kõik muu on minu jaoks väga vastuvõtmatu. Mulle meeldib kui lugu mida ma olen plaadilt kuulanud on ka live esituses samasugune, mitte et keegi poole pealt hakkab oma lugu tegema või kaks pillimeest hakkavad omavahel võistlema ja välja tuleb kakofoonia. Mulle lihtsalt ei meeldi jazzi jammimine, seega võin ausalt öelda, et mulle ei meeldi jazz, kuid see ei teinud filmi sugugi halvemaks, sest filmi muusika ei läinud käest ära. Kuid lugu ise tundus küll nagu käigupealt kokku pandud olevat, sest algus pakub küll hoopis muud kui lõpp.

Ja lõpuks ka paar sõna sellest kuidas Grosling sai hakkama klaveri ja laulmisega ning Stone laulmise ja tantsimisega. Esialgu ma mõtlesin, et äkki on nad filmi üles ehitanud nii, et peategelased ei peagi laulma, et taustajõud laulavad ja tantsivad, sest esimesed Emma lauluread olid küll väga õrnad. Kuid Ryan mängib tõesti klaverit, nagu ta ise ütles, harjutas ta selleks kolm kuud enne filmimise algust, et ei oleks vaja teha dublandikätega võtteid. Ja mida kaugemale filmiga jõuti, seda paremini nad laulma hakkasid ja ka tantsusammud oli lõpupoole elegantsemad ja sujuvamad. Nad mõlemad üllatasid meeldivalt, kuid loomulikult ei saa neist järgmiseid Ginger Rogerit ja Fred Astaieri.

Hea meelelahutus, head laulud ja head näitlejad.