Hinne:
B
Sisukokkuvõte: Mia,
ambitsioonikas noor näitlejanna, serveerib filmitähtedele kohvi proovivõtete
vahepeal ja Sebastian, Jazz muusik, püüab ots otsaga kokku tulla mängides
kokteilipidudel ning kõrevaltänavate baarides. Kuid nende edu kasvades peavad
nad tegema otsuseid, mis teeb nende niigi hapra armastuse veelgi haavatavamaks,
ning nende unistused mille nimel nad on nii suurt vaeva näinud, et üksteisele rõõmu
teha, ähvardavad nende suhte täielikult rikkuda.
Drama,
Comedy, Musical, Romance
La La Land on siis üle pika aja taas üks muusikal. Kuigi aasta alguses
ekraanidele jõudnud Džungli raamatut võib ka muusikaliks pidada, siis sellist Shall
We Dance või Dancing in the Rain tüüpi muusikali polegi tõesti enam ammu
tehtud. The Last Five Years oli midagi umbes seda tüüpi, kuid seal polnud nii
palju tantsu.
Aga nüüd siis filmist endast. La La Land on lugu kahest noorest
inimesest, keda saatus pidevalt üksteise teele saadab kuni nad jäävadki kokku. Neil
mõlemil on suured unistused – Mia tahab saada edukaks näitlejaks ja Sebastian
soovib avad klassikalist jazzi klubi. Mia töötab Warner Brothers stuudios
olevas kohvikus ja Sebastian mängib klaverit kõikjal kus võimalik, sest tema
äriplaan läks tema partneri tõttu vett vedama.
Kui nad kokku saavad, õhutab Sebastian Miat ise endale näidendit
kirjutama ja Mia õhutab Sebastianti uuesti raha koguma, et ta saaks oma klubi avada.
Nad on pea pool aastat koos olnud kui Sebastian saab tööpakkumise oma
kunagiselt klassivennalt ja Mia saab valmis oma monoetenduse. Plaadituur viib
Sebastian pikaks ajaks kodunt eemale ja Mia etendust tuleb vaatama vaid
kümmekond inimest. Mia läheb tagasi koju vanemate juurde.
Kui Sebastian saab kõne agendilt, kes käis vaatamas Mia etendust otsib
ta Mia üles ja Mia uus töö viib ta Pariisi.
Vaadates filmi meenusid mulle kolm asja – raamatud Someday, Someday, Maybe ja Meie võimalikud elud ning Gilmore Tüdrukute uued osad. Raamatud selle
pärast, et esimeses neist on ka juttu algajate näitlejate raksest kuid
humoorikast elust ning teises on samuti ühe suhte mitu võimaliku varianti ning
Gilmore tüdrukud, kuna nende neli uut osa on ka neli aastaaega, alustades
talvega.
Ning siis tuleb mul tunnistada, et ka mina olen see kellele ei meeldi
jazz! Tõsi mulle meeldib kuulata Frank Sinatrat või Robbie Williamsi Swingi
plaati, kuid kõik muu on minu jaoks väga vastuvõtmatu. Mulle meeldib kui lugu
mida ma olen plaadilt kuulanud on ka live esituses samasugune, mitte et keegi
poole pealt hakkab oma lugu tegema või kaks pillimeest hakkavad omavahel
võistlema ja välja tuleb kakofoonia. Mulle lihtsalt ei meeldi jazzi jammimine,
seega võin ausalt öelda, et mulle ei meeldi jazz, kuid see ei teinud filmi
sugugi halvemaks, sest filmi muusika ei läinud käest ära. Kuid lugu ise tundus
küll nagu käigupealt kokku pandud olevat, sest algus pakub küll hoopis muud kui
lõpp.
Ja lõpuks ka paar sõna sellest kuidas Grosling sai hakkama klaveri ja
laulmisega ning Stone laulmise ja tantsimisega. Esialgu ma mõtlesin, et äkki on
nad filmi üles ehitanud nii, et peategelased ei peagi laulma, et taustajõud
laulavad ja tantsivad, sest esimesed Emma lauluread olid küll väga õrnad. Kuid Ryan
mängib tõesti klaverit, nagu ta ise ütles, harjutas ta selleks kolm kuud enne
filmimise algust, et ei oleks vaja teha dublandikätega võtteid. Ja mida
kaugemale filmiga jõuti, seda paremini nad laulma hakkasid ja ka tantsusammud
oli lõpupoole elegantsemad ja sujuvamad. Nad mõlemad üllatasid meeldivalt, kuid
loomulikult ei saa neist järgmiseid Ginger Rogerit ja Fred Astaieri.
Hea meelelahutus, head laulud ja head näitlejad.
No comments:
Post a Comment