Nüüd sa näed mind 2

Film: Now you See Me 2 (2016)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: Neli ratsanikku (Jesse Eisenberg, Woody Harrelson, Dave Franco, Lizzy Caplan) naasevad teiseks peadpööritavaks seikluseks, mis viib lavaillusioonide piirid uutesse kõrgustesse ja mööda maailma laiali. Aasta aega pärast FBI ülekavaldamist ja publiku ülistuse võitmist Robin Hoodi stiilis trikkidega ilmuvad mustkunstnikud uuesti välja, et paljastada tehnikamagnaadi ebaeetiline tegevus. Mees nende kadumistriki taga pole keegi muu kui Walter Mabry (Daniel Radcliffe), tehnikageenius, kes sunnib ratsanikke ilmvõimatut röövi toime panema. Nende ainus lootus on läbi viia viimane seninägematu trikk, mis puhastaks nende nimed süüst ja paljastaks kõige taga oleva niiditõmbaja.

Comedy, Action, Thriller

Mis siis öelda selle filmi kohta? Eelmise filmi iseloomustus sobib suurelt ka sellele filmile – armeeriklaste  jaoks tehtud, liiga palju on raisatakse aega selle peale, et seletada kuidas miski töötab ja vaatajatelt on röövitud võimalus ise mõelda. Samuti toodi sisse liiga palju uusi tegelasi ja „nalju“ ja vihjeid, mis edasi võiks tulla.

Eelmisest osast ei tulnud kaasa Isla Fisher, tema asemele astus Lizzy Caplan (ma olen nii harjunud nägema teda tõsise seksuoloogina sarjas Masters of Sex, et olin täitsa unustanud, et tegelikult on ta noor andekas komöödianäitleja). Samuti ei tulnud siia filmi ka Melanie Laurent ja Caitriona Balfe. Kuid Woody Harrelson sai endale imbetsillist kaksikvenna ja Michael Caine psühhopaadist võlurihakatise sohilapse Daniel Radcliffe.

Ma ei oska ettegi kujutada mida filmi tegijad võisid mõelda, kui nad Daniel Radcliffe valisid mängima isehakanud „mustkunstnikut“, kes plaanib maagiat hakata tegema tehnoloogia abiga. No tõsiselt, alguses kohtuks nagu Lev Grossmani The Magicians sari J.K. Rowlingu Harry Potterisarjaga – visuaalselt ja sisuliselt. See oli jabur, natuke meelelahutuslik, kuid mitte eriti kaasahaarav.

Kuid jah, film on vaadatav, seda kindlasti, kuid ta on liialt ära nämmutatud, et vaatajal ikka ühtegi asja arusaamatuks ei jääks ja kui jäigi, eks seda siis on tehtud selle mõttega, et järgmises filmis, võib-olla, seda seletama asuda.

Diary of a Chambermaid

Film: Diary of a Chambermaid (2015)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: 1900’ndate Prantsusmaa, külaelu. Célestine, noor ja vabameelne naisterahvas, kes on palgatud toaneitsiks Lanlaires pere poolt, saabub nende juurde Pariisist rongiga. Joseph, tema palkajate tujukas aednik, võtab ta rongijaamast peale ning viib ta majja. Célestine võtab „lahkelt“ vastu hr. Lanlaire, kes asub teda koheselt kabistama. Ning siis ta kohtub pr. Lanlairega, vägagi ebameeldiva naisega, kes hoiab kõvasti kinni klassi erinevustest. Kohe algusest peale ei tõota see kõik hästi lõppeda …

Drama

 

See film on tehtud 1900 ilmunud samanimelise, Octave Mirbeau poolt kirjutatud raamatukese ainetel. Filme on ka varem selle raamatu ainetel tehtud.

Lugu on siis Pariisitarist, kes töötab toaneitsina. Ta on seda ametit pidanud vahelduva eduga erinevate perede juures, mõnede juures pikemat aega mõnede juures vähemat aega, mõnedega õnnelikumalt mõnedega piineldes ning vahepeal kui kindlat kohta pole on ta ka vaid oma keha müünud, et ära elada.

Nüüd on ta siis saanud läbi agentuuri töökoha maal, mõisas. Mõisas on lisaks temale ka aednik ning köögitüdruk. Mõisa peremees on valmis näperdama ja voodi viima igat naisterahvast, kes käeulatusse satub ja perenaine on verine kõigi naisterahvastega, keda ta tunneb olevat oma rivaalid. Ega Céleste ka kade pole, igale käsklusele järgneb enda ette pobisetud salvav vastus.

Célestine on harjunud igasuguste pererahvaste mängudega ja alandustega, seega pole talle sugugi üllatuseks kui perenaine saadab teda treppidest üles ja alla jooksma ükshaaval nõela, niidi, kääride järele. Kuid ka tema on vaid inimene, seega kui ta saab kirja, et ta ema on surnud, siis variseb ka tema kokku aga ta perenaine ütleb ikkagi, et see ei tohiks tema tööd segada, „kuivata silmad ja mine lauda katma!“

Lisaks Céleste peremeeste imelikule käitumisele on tiba imelikud ka nende naabrid ning enamus külakese elanikest vaid naudib klatši mitte pole mures inimeste elu pärast. Kõik see meenutab Célestele ta paljusid eelnevaid ametikohti.

Kui aednik hakkab Céleste vastu huvi üles näitama, leiab neiu, et lõpuks ometi on ta silma jäänud kellegile, kes ei näe vaid tema keha ja ta kiireid jalgu, vaid ka teda ennast. Teda ei sega see, et mees peab salajast sõda prantsusmaa juutide vastu, või et tal on plaan oma kogutud rahaga osta väikese linnas kõrts, kuhu ta Célesti talle appi vajab, või ka see, kuidas ta viimase puuduoleva raha saab … Céleste on valmis oma eluks.

Toatüdruk Céleste osas on viimane Bonditüdruk Lea Seydoux ja ma pean kahjus tunnistama, et sellele neiule sobib kivinägu, sest need vähesed korrad kui ta naeratas või koketeeris või mõnda muud emotsiooni välja näitas, siis jättis see nii vale ja võltsi ja punnitatud mulje, et parem oleks olnud see osa välja jätta.

Lugu oli iseenesest hüplev ja ebamäärane ning mitte eriti kaasakiskuv. See võis olla sellest, et aluseks on ikkagi mitmed erinevad lookesed, mida on püütud üheks teha või siis lihtsalt nad ei püüdnudki. Vaadatav film, kuid ei juhtu ka midagi, kui ei näe.

Warcraft: Algus

Film: Warcraft: The Beginning (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: WARCRAFT: ALGUS on ülipopulaarsel samanimelisel arvutimängul põhinev eriefektiderohke võimas fantaasiaseiklus kahe väga erineva maailma ja rassi vahelisest vastasseisust.

Azerothi rahuarmastav ja üllameelne kuningriik satub sõja seisukorda kui algab hiiglaslike orkide invasioon. Nimelt on nende hambuliste rohekate sõjardite oma valdused hävinenud ning orkirahvas vajab uut elupaika. Kahe eri dimensioonis asuva maailma vahel avatakse salakavalate maagiliste jõudude poolt portaal ning omaenese häda ja hävingu eest põgenevad vihased orkid valguvad surma külvates inimeste maadele. Ent ometi pole asjalood sugugi nii mustvalged nagu pealtnäha paistab - kes suretas välja orkide maad ja metsad, mis on selle sepitsuse tegelik eesmärk ning kuidas teha vahet tõeliste vaenlaste ja potentsiaalsete liitlaste vahel? Konflikti arenedes kerkivad kahest vastasleerist esile kangelased, kelle õlule langeb kummagi rahva saatuse määramise ränkraske ja valus koorem. Nii algab suurejooneline Warcrafti saaga, mis jutustab meeletust võimuihast ja kibedatest eneseohverdustest. See on lugu sõjast, millel on palju eri palgeid ning kus igal tegelasel on võitlemiseks omad sügavad põhjused.

Action, Fantasy, Adventure

Ma ei tea arvutimängudest suurt midagi ja ma pole kunagi mänginud Warcraft nimelist mängu, seega pole mul aimugi, kas see film on sissejuhatus mängule, osa reaalsest mängust või täiesti eraldeseisev mängust inspireeritud lugu. Mina läksin kinno selleks et vaadata ühte hoogsat põnevusfilmi heade näitlejatega, eelkõige Travis Fimmelit (peab ikka Viikingite viimase hooaja ka ära vaatama :)).

Mida mina siis siin filmis nägin? Nägin kooslust kolmest loost – Piibel, Sõrmuste isanda triloogia ja Avatar – „juudarahva kannatusi“, päästja jõevoolu meelevalda jätmine, tornis elava maagi korruptsioon ahvatleva musta(rohelise) maagia poolt, uute orkide loomine ja nende tuima jõu kasutamine, looduse anastamine sisserändavate jõudude poolt, fantastilised lendajad, tunded erinevate liikide vahel.

Igatahes oli põnev lugu ja tasub kindlasti vaadata kui vähegi meeldivad sellised enamuses arvutigraafikal põhinevad põnevusfilmid kus must on must ja valge on valge ning selgelt on näha kes on kuri ja kes on hea ja loomulikult headus võidab, kuigi suurte kaotustega. Ning nad on selle filmi lõpetanud täpselt nii, et kui see film on edukas, saavad nad siia teha järje, või siis peabki edasise loo vaatamiseks minema juba mängu mängima. Hea film igatahes.