Violette’i rahulik elu saab lõpu, kui politseikomissari saabumine toob päevavalgele ammu unustatud saladused.
Burgundia väikelinna kalmistuvaht Violette Touissant (Leïla Bekhti) on erakordselt tähelepanelik ja kaastundlik kuulaja. Tema rahulikku elu täidavad vestlused kentsakate kalmistutöötajate ja haudade külastajatega, kes jagavad oma lugusid armastusest, kaotusest ja elust enesest. Tema tavapäraseid tegevusi katkestab aga tavatu palvega ta uksele saabunud kohalik politseikomissar. Kui nad lähedasemaks muutuvad, mõistab Violette, et peab välja selgitama tõe oma minevikus peituvate mõistatuste kohta, kui ta soovib elus ja ootamatult ka armastuses uut võimalust saada.
Film põhineb Valérie Perrini 2018. aasta menuromaanil „Lilledele värsket vett“ („Changer l’eau des fleurs“).
Drama, Grief
Ok, alustame sellest, et ma pole seda raamatut lugenud. Ja, jaa, ma tean, seda on raske uskuda, aga ma pole seda raamatu ei lugenud ega isegi kuulanud, kuigi mul on raamat Storyteli lemmikute nimekirjas. Aga seekord ei räägi me ju raamatust vaid filmist, mille sisust ma midagi ei teadnud.
See on hingeminev lugu leinast. Violette, nüüdne kalmistuvaht, tunneb end surnute seltsi koduselt. Ta tunneb neid kõiki ja nende lähedasi ja kalmistu kasse ja tema juurviljaaed on endiselt sama viljakas kui oli aed, mille ta endiselt vahilt üle võttis.
Film jälgib Violette’i elu praegu ja varem, algusest peale, kuid mitte järjest, vaid natuke siit ja siis natuke sealt, andes vihjeid asjadest, mis kunagi toimusid, mis teda sellesse hetkesse, sellesse kohta olid toonud. See on film, mis ei jäta silma kuivaks ja poeb tasapisi hinge.
Kuid, see ei tekitanud huvi ka nüüd lõpuks raamatu järele haarata, sest miski ei jäänud lahtiseks, midagi ei jäänud segaseks, film andis kõik ilusti edasi.
See on ilus, kuid samas kurb ja ka julm lugu. Isegi kui negatiivsed tegelased tunduvad olevat üdini negatiivsed, on ka nemad vaid inimesed, seega ekslikud, nad lihtsalt ei taha tunnistada oma vigu ja seega teevad nad haiget just neile keda väidetavalt “armastavad”. See on omamoodi positiivne lugu, andes lootust, et päeva lõpus võib meil kõigil olla võimalust leida kohutavas olukorras kasvõi tilluke rõõmu, ei mitte rõõmu vaid rahulolu säde.
Jah, see on film, mida tasub vaadata.
Väike palve teile, kes te olete raamatut lugenud, pole veel filmi näinud, kuid olete kindlasti kinno minemas: palun ärge rikkuge teiste vaatamist sellega, et hakkate nuuksuma enne neid “tähtsaid hetki”, või kui teisiti ei saa, tehke seda hääletult.
No comments:
Post a Comment