Voog

Film: The Feed (2019)

Hinne: C+

Lühikokkuvõte: Inimeste leiutatud ajuinplantaat, mis laseb inimestel jagada mõtteid ja emotsioone ja teha kõike muud mida arvutitega tehakse, satub valedesse kätesse

Drama, Sci-Fi, TV Series

Ma polegi varem otseselt sarjadest rääkinud. Läbi filminäitlejate või filmi sisu, kuid mitte kunagi otseselt sarjas, kuid Voog saab siis esimene olema ja eks ma siis lisan ta teised sarjad, mida ma aegajalt järjepanu vaatan.

Aga Voog siis.

Kas te olete näinud sarja Must peegel? See on selline sari, kus iga osa on poolteist tundi intensiivset lugu sellest kuidas elektroonilised edevad leiutised, mis peaks inimest aitama, võivad väga kergesti väga ohtlikuks muutuda.

Vot voog on põhimõtteliselt sama, lihtsalt ühe intensiivse osa asemel on lugu laiali venitatud üle 10 osa. Kui ma esimese osa olin ära vaadanud, polnud ma päris kindel, kas ma edasi viistiks vaadata. Kuid kuna Pöffi raames näidati järjest ära kaks osa ja teine osa lõppes juba nii, et tekkis huvi, kuidas see lugu edasi läheb.

Tegu on mingil määral peredraamaga, sest peaosalised on pereliikmed, Hatfieldid – isa ja ema, kes on loonud selle programmi ja implantaadi, mis põhimõtteliselt muudab inimese kõndivaks/rääkivaks arvutiks. Kui siiani on selle implantaadi saamine vabatahtlik ja tehakse pärast lapse sündi, siis nüüd katsetab pereisa uut varianti oma poja veel sündimata tütre peal ja see on nii minia kui ka poja arvates liiga kaugele minek. Samas teine poeg naudib absoluutselt kõike, mida selline inimarvutiks olemine pakub.

Kuid jah, kuskil on midagi valesti läinud, sest juba kaks korda on ohvrid vastu tahtmist püüdnud kedagi vigastada ja seejärel ise endale viga teinud. Kuskil on midagi valesti ja keegi on kuidagi seda programmi kuritarvitanud. Nüüd jääbki õhku küsimus – kas on tegemist kellegiga seestpoolt, kes realiseerib mingit enda kurja plaani, või on keegi väljapoolt kuidagi programmile ligi saanud ning püüab kellegi/millegi varjus programmi rikkuda.

Ülejäänud osad on ka juba olemas ja eks ma peale Pöffi lõppu nad ära ka vaatan.

Nugade peal

Film: Knives Out (2019)

Hinne: C+

Lühikokkuvõte: Kui populaarne krimikirjanik Harlan Thrombey (Christopher Plummer) leitakse pärast ta 85. sünnipäeva oma kodust surnuna, kutsutakse juhtunut uurima uudishimulik ja võluv detektiiv Benoit Blanc (Daniel Craig). Blanc puutub Harlani enneaegse surma tagamaid selgitades kokku Harlani ebatavalise perekonnaga ja pühendunud alluvatega ning peab valede ja pettuste võrgu lahti harutama.

Comedy, Drama, Criminal

Oh jah, küll see oli ikka üks tippnäitlejate paraad! Ja milline suurepärane paraad.

Krimilugu ise? Kas ta oli ikka Christie vääriline? Noh nii ja naa. Ühtpidi oli küll chiritielikke keertkäikke täis, kuid teisalt ei tekitanud need keerdkäigud põnevust, kuna taust tehakse vaatajatele liiga ruttu selgeks.

Ma oleks nii väga et ma oleks saanud kogu filmi iseloomustada nii:

Kuid kahjuks peab iseloomustama nii:

Aga sellele vaatamata, on siin kaks kaadrit, mille peale Captain Ameerika fännitarid niutsuda võiks – esmalt tunnevad nad iseennast ära ja teises kohas tahaks nad ise allpool olla :).

Ärge saage must valesti aru, hea film on, lihtsalt treileri järgi ootaks midagi enamat. Suvine Pulmaöö peitusemäng oli sellega võrreldes palju tempokam ja põnevam. Neid võiks üksteise järel vaadata :).

Rohelisem muru

Film: Greener Grass (2019)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: Äärelinna koduperenaised tunnevad, et nad peavad pidevalt üksteist üle trumpama, nii kodudes, lastes, abikaasades ja ainus asi, mis neid eristab on nende lapsed.

Comedy

Lühidalt võiks öelda, et tegu on Ameerikaliku keep-smiling kultuuri paroodiaga. Lugu algab ngu Stepfordi naised, kuid üsna peagi saab sellest David Lynchilik õuduskomöödia.

Kaks „sõbrannat“ Jill ja Lisa võrdlevad alati kõike üksteisega, nende abikaasasid – Nick ja Denis ja lapsi – Julian ja Bob. Kuid nüüd on Jillil uus laps –Margaret ja kuna Lisale niiiiii väga Margaret meeldib, annab Jill lapse talle. Ja see on alles jaburuse algus.

Kogu see lugu on selline Barbimaailm, kus on esindatud kõik kõige tüüpilisemad ameerika jaburused ja poliitilised korrektsused – kõik peavad olema õnnelikud, kõik võivad olla need kes nad tahavad, teha seda mida nad „õigeks“ peavad ja kui on kuskilt millegigi võimalik endale tähelepanu tõmmata, siis nad seda teevad ning kui keegi midagi valesti ütleb, siis ta parandab end koheselt poliitiliselt korrektselt. Tögatud on kõike mida võimalik tögada on ja siis veel natuke peale ka. Puudu on vaid põhjendamatu alastus ja lõppematud allapoole-vööd naljad.

 

Ning kõige selle haigelt jabura heatahtlikkuse sisse on pandud ka tilgake Pennywiset.

See film on peaaegu nii halb, et võiks juba olla hea, kuid siiski mitte piisavalt halb, seega pole ta ka hea.

Aastal 2015 on samade autorite poolt, samade naispeaosatäitjatega tehtud samanimeline ja samasisuline lühifilm - 15 min pikk. Nüüd on siis tund ja 15 jaburusi juurde lisatud :)