Viiskümmned vabastatud varjundit

Film: Fifty Shades Freed (2018)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: E.L. Jamesi erootilise bestselleri ekraniseeringu kolmas osa, VIISKÜMMEND VABASTATUD VARJUNDIT on viimane vaatus kahe kuulsa armastaja kirglikust ja keerulisest lembeloost. Kui Ana Steele kohtus kompleksides ja rikutud ärimehe Christian Greyga, süttis nende vahel leek, mis muutis alatiseks mõlema elu. Kolmas peatükk jätkab noorte abiellumise ja mesinädalatega.

Pärast naasmist Euroopast on noored tagasi Seattle’is ja asuvad oma tööde manu. Kohanenud tavarütmiga hakkavad pinged taas pinnale kerkima, Anastasia üleastumised ülehoolitseva ja kontrolliva mehe keeldudest tekitavad suhetes pahameelt ja vastuseisu. Ana teadis, et Christian pole mees, keda on kerge armastada ning koos olemine esitab väljakutseid, mida kumbki neist ei oska aimatagi. Naine peab õppima, kuidas jagada mehe elustiili, ilma et peaks ohverdama ennast ja oma iseseisvust, ning Grey peab üle saama oma kinnisideest Anastasiat kontrollida ja jätma sinnapaika teda ikka veel kummitavad õudused. Nüüd, olles lõpuks koos, on noorte päralt armastus, kirg, lähedus, rikkus ja maailm täis piiramatuid võimalusi. Ent just siis, kui tundub, et kõik on täiuslik, teeb kuri saatus teoks Ana õudusunenäod...

Romance, Thriller

Nii - läbi, lõpp, tehtud … kui nad just nüüd ei võta nõuks panna helendavale ekraanile ka sama lugu Christiani silmade läbi … sel juhul loodan ma südamest, et Jamie Dornan keeldub oma keha selleks laenast.

Aga käesolev viimane vabastatud film siis. Sissejuhatuseks liiguvad peategelased kiirkorras läbi pulmade ja mesinädalate, vahetades esimese viie minuti jooksul kümme korda riideid. Ärge saage minust aru, kleidid olid väga ilusad, kuid see ei olnud ju moeetendus :).

Liigume edasi. Väike nahistamine käeraudades siin, tilluke Wam-Bam-Thank-You-Mam autos, väike grupikas koos Beni ja Jerriga köögilaual, proua Grey näitab oma titaanist selgroogu ning paneb paika nii rikkuse-fännitari kui ka oma enda „parima poole“. Kuid siis selgub, et kui ikka palju katsetada, siis üks poiss suudab ikka ujuda õiges suunas õigesse kohta ning siis seal paljunema hakata.

Nagu ikka viskab herr Grey koheselt välja käsklusi ning otsuseid ja proua Grey keeldub neid jälgimast, seega mängivad nad end kätte kadedale psühhopaadile. Taas natuke salatsemist, pisaraid, kiireid autosid, üks tulistamine ning see poleks paduarmastuslugu, kui nad ei saaks aru, et nad ei suuda teineteiseta elada.

Pahad pannakse kinni ja head elavad õnnelikult elu lõpuni – see tähendab seda, et kui tiitrid jooksma hakkavad ja te imestate, et miks on puudu raamatu lõpu heinamaal püherdamine ning hambaid-suust-võtvalt-magus perekonnapildike, siis istuge rahulikult edasi ja te näete ära kõik.

Mida siis veel öelda – sellise sisutühja ja hingetu filmi kohta suutis tegelikult Dakota teha väga hea rolli, eriti kui arvestada, et tema vastas olev näitleja oli pigem läbi liigutuste ja teksti hõljuv „kehadublant“ sest Jamie Dornan ei varjanud just väga hoolega kui vähe ta tahab seal olla ja seda kõike kaasa teha. Olles näinud Jamiet seiraalis Langus, siis ma ju tean et ta oskab näidelda, kuid siin filmis ta isegi ei püüdnud.

 

Ja siis, kas panite tähele seda stseeni, mis teeb kummarduse originaalloo aluseks olevale unenäole :) ja mitut endist vampiiri te ekraanil nägite :[ :[