Maailma suurim showmees

Film: The Greatest Showman (2017)

Hinne: B

Sisukokkuvõte "Maailma suurim showmees" on kõrgelennuline, emotsioonidest tulvil originaalne muusikal, mis jutustab meile loo meelelahutusäri algusaegadest ja annab edasi seda imelist tunnet, mida inimesed tunnevad, kui nende unistused täituvad. Film räägib meile loo visionäärist nimega P.T. Barnum, kes oli pärit tagasihoidlikest oludest, kuid kelle piiritu kujutlusvõime ja pidurdamatu ambitsioon võimaldasid tal luua hingematvaid ning vaimustavaid vaatemänge, millest kujunesid ülemaailmsed sensatsioonid. Ta oli mees, enne keda ei olnud keegi kuulnud sõna "meelelahutusäri", sest just tema oli see, kes selle sõna meie jaoks välja mõtles...

Drama, Musical, Biography

Millest Ameeriklased muusikale ei teeks, olgu see siis võlurist koolipoiss, poliitik Ameerika vabadussõjas või siis mõni muu absurdne idee. Nüüd on siis libreto aluseks võetud ärimeees, tsirkuseartist ja petis.

Ega midagi pole öelda, lugu on ju ilusti kokku pandud – vaene rätsepa poeg unistab uhkest elus koos oma lapsepõlve südamedaamiga, kes nõustubki temaga koos oma vanematekodust lahkuda, kui poiss on end üles töötand. Kui Phinease ametnikutöö otsa saab, kasutab ta oma petise oskusi ja laenab pangalt raha, et osta ära eriliste asjade muuseum, millest ta tasapisi ehitab üheringi tsirkuse, kus ta näitab igasugu ebardeid – siiami kaksikud, akrobaadid, liliput, habemega naine, huntmees … selline tüüpiline ebardite tsirkus. Kuid ta unistab üha enamast ja lubab ka oma abikaasale ja tütardele enamat. Tema „äripartneri“ abiga jõuab tema ebardite seltskond ka kuninganna Victoria ette, kust ta leiab oma järgmise „projekti“ laulja Jenny Lind-i … siis põleb ta esimene tsirkus maha ja tänu ta partneri nutikusele on neil piisavalt mammonat, et sadama lähedal panna üles nüüdseks juba klassikaline kolmeringi tsirkus telgi all.

See kõik on filmi lugu, sest tegelik P.T. Parmuni lugu pole sugugi selline, aga sellest võite juba pikemalt lugeda Wikipeediast.

Film oli ju iseenesest hea, lugu on ka hea, selline patriootiline ja tõelise Ameerika unistuse musternäidis, kus ühelegi inimtüübile või nahavärvile ei teha liiga, kuid mind isiklikult häiris, et muusika ja koreograafia ei olnud ajastuga kooskõlas, vaid meenutas taas mõnda tüüpilist keskkooli balli rivitantsu. Ja kui lauljatest rääkida, siis Zac Efroni lauluoskuste s ei saa keegi kahelda, samuti ei peaks kahtlema ka Hugh Jackmani lauluoskustes, kuid samamoodi nagu ka Hüljatutes, oli ka siin üks laul, mis oli helistikus mis ei sobi Jackmani häälele, vähemalt minu kõrva hakkab selline laulmine väga kriipima, kuid muidu oli kõik tore. See trailerist tuntud tunnuslaul oli ainuke, mis käis käis hingest läbi aga ka Jenny Lindi esimene laul oli suurepärane, ülejäänud … noh olid kah.

Oma suurejoonelise lavastuse ja kostüümide pärast täiesti vaadatav lugu, suurel ekraanil.