Oscars 2017

Mis siis olid parimad filmid aastal 2016? Minu arvates, teie arvates, Oscarite jagajate arvates?

Järjekordseid Oscareid jagati siis üleeile öösel ja esmaspäeva varahommikul toimus miski, mida pole selle 89 aasta jooksul, kui Oscareid on jagatud veel juhtunud. On küll tehtud nalja ja öeldud vale film/näitleja, kuid kohe on end parandatud ja õige maha hüütud, kuid öelda välja vale film, lasta neil tänukõned ära pidada ja siis alles öelda, et ’Kuulge, tiba nihu läks, tegelikult ei võitnud teie’ see on küll esimest korda.

Kuid alustagem siis nimekirja alumisest otsast.

Parim grimm ja soeng oli sellel aastal Suitsiidi salk! Suitsiidi Salk, film stiilist, mis tavaliselt ei jõua kuhugi Oscarite ligidussegi, sai seekord Oscari, küll grimmi eest, aga ikkagi, ainuüksi nominatsioon on juba midagi.

 

Parim kostüüm Fantastilised elukad. Noh jah.

Parim meesnäitleja kõrvalosas - Mahershala Ali.

Parim naisnäitleja kõrvalosas – Viola Davis

Kas panete tähele ühist joont? Eelmine aasta ei olnud isegi ühtki nominatsiooni aafrika-ameeriklastele ja nüüd … Pole kumbagi filmi näinud. Viola Davis on sarjas Kuidas mõrvast puhtalt pääseda suurepärane!

Parim muusika La La Land – loomulikult, kuigi Reisijate muusika oli ka hea.

Parim meespeaosatäitja – Casey Affleck. Minu jaoks on ta alati olnud imelik tegelane ja ka see film – Manchester by the Sea on minu jaoks imelik film, hakkasin vaatama, kuid kaugele ei jõudnud, esimene pool tundi oli väga igav. Üks õhtu ma ta veel lõpuni ära vaatan, kuid kas Casey oli teistega võrreldes nii palju parem? Arvestades kuidas Andrew Garfield ja Viggo Mortensen oma filmideks valmistusid ja kui head olid nende rollid ja filmid ei olnud igavad, siis usun, et nemad oleksid Oscarit rohkem väärinud.

Parim naispeaosatäitja - Emma Stone. Näitleja, kes oskab laulda, kuid kes ekraanil näitleb mitte laulda oskamist või näitleja, kes ilmselt ei ole laulja ning isegi filmi lõpuks ei saa päris hästi seda oskust kätte, ning kolm näitlejannat, kes elavad ekraanil läbi midagi väga traumaatilist ja isikliku, ning neist valitakse see kes tantsis filmi lõpuks päris hästi kuid laulmist ikka kätte ei saanud? Kes neid valikuid küll teeb?

Ja siis aasta parim film – Moonlight. Pole näinud, ei oska kommenteerida.

Kuid seda tuleb küll öelda, et esiladviku Oscareid – võõrkeelne film, kõrvalosatäitmised, peaosatäitmised ja parim film – ei jagata enam selle järgi, mis tegelikult ka hästi tehtud on vaid see valik on läinud juba väga poliitiliseks. Enamus teised kategooriad on inimeste tegelike oskuste ja saavutuste eest, kuid ka sinna on hakanud juba nii palju seda poliitilist korrektsust hakanud imbuma, et enam ei saagi Oscari saavutamist suureks saavutuseks pidada.

Ning mis öelda gaala kohta – iga uus õhtujuht püüab eelmist üle trumbata. Teate seda Simpsonite osa, kus Homer õpetab sporditähti, kuidas võidutantsuga teisi üle trumbata? Vot Oscarite gaalad on ka hakanud samasuguseks ärategemiseks muutuma, kus mõni tellib saali pizzat või lennutab rahva sekka komme ja toob saali pahaaimamatud turistid, kes loomulikult ju ei tea, et sel ajal, kui nad sõidavad LA hop-on-hop-off bussiga, et samal ajal käib ka Oscarite gaala (!?!?!) ning valib kõigi kohaletulnute seast ühe näitleja, kellega tal on oma isiklik vimm vedada ning siis kogu õhtu jooksul püüab teda piinlikusse olukorda seada – milleks seda kõike, milleks seda palagani või ärategemist või oma poliitiliste seisukohtade häälekalt esitamist? See peaks olema filmipidu, mitte keskkooli lõpuball.

Lõvi

Film: Lion (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: Saroo oli täiesti tavaline 5-aastane India poisike, kes elas küll vaesuses, aga kelle elu keskmes oli tema armastav ja kokkuhoidev pere. Kuid siis juhtus midagi, mis kiskus ta eemale oma pere juurest ning muutis igaveseks tema elu - uudishimulik poisike uitab rongijaamas, astub ümbrust uudistades jaamas seisvasse rongi ja otsustab seal väikese uinaku teha. Kui ta uuesti silmad avab, on rongi uksed suletud ja rong ise tormab suurel kiirusel teadmata suunas, iga sekundiga kaugemale Saroo perekonnast...

Rong peatub lõpuks Kolkatas, mis asub Saroo kodust 1500 kilomeetri kaugusel. Kuid poisikesel pole sellest infokillust aimugi. Olles täiesti eksinud ja liiga väike, et ametiisikutele öelda, kes on tema, ta vanemad ja kust ta täpselt pärit on, leiab Saroo end halastamatu suurlinna lõugade vahelt. Tundmatu koht on poisikest juba alla neelamas, kui ta satub ühte sealsesse lastekodusse ning sealt omakorda saatuse tahtel ühe Austraalia abielupaari (Nicole Kidman ja David Wenham) hoole alla...

Saroo (Dev Patel) kasvab üles armastavas peres ja ta ei tunne iial millesti puudust. Kuid just seda ta oma hinges tunneb - et midagi on puudu, et kusagil tema hinges laiutab tühimik... Ja sellest tühimikust ajendatuna asub ta 25 aastat pärast oma kaduminist vaevalist tagasiteed koju. Abiks tohutu sihikindlus, lapsepõlvest säilinud üksikud mälupildid ja... Google Earth....

Drama,

Ma ei taha seda öelda, kuid see on nagu Rentslimiljonär vol.2.

Lugu on siis viieaastasest india poisist, kes elab kuskil keset Indiat. Tal on ema, kes töötab kivimurrus, vend kes teeb igasuguseid imelikke otsi, et raha saada, ning väike õde. Saroo püüab aidata nii ema kui ka venda nii kuis oskab. Ühel õhtul nuiab ta venda, et too teda tema pikale otsale kaasa võtaks, kuni vend lõpuks nõustub ja Saroo lähebki koos Gudduga rongile. Jaamas kus nad peavad ümber istuma ei taha Saroo kuidagi ärgata, seega jätab vend ta toolile magama, lubadusega, et ta äratab ta üles, kui õige rong ette tuleb. Kui Saroo ärkab, pole venda kusagil ja ta läheb ees seisvasse tühja rongi sooja. Järgmine kord ärkab ta juba liikuvas rongis, mis ei peatu ega ava uksi päevi ja kui Saroo siis lõpuks rongist pääseb, ei tea ta kus ta on, kuidas koju tagasi saada, kelle käest abi paluda. Tal õnnestub põgeneda mitmeid kordi inimeste käest, kes tänavalapsi kurjasti ära kasutavad, kuid lõpuks jõuab ta ühe hea inimese abiga politseisse. Kahjuks ei oska ta kohalikku murrakut ja ei tea ka õieti, kuidas ta koduküla nimi kirjutatakse ja ka üleriigilises lehes avaldatud pilt ei aita, sest ta pere on kirjaoskamatud.

Lastekodu kuhu Saroo saadetakse lapsendab lapsi Austraaliasse ja seega satubki Saroo Tasmaaniasse, kuhu lisaks temale lapsendatakse veel üks india poiss paar aastat hiljem. Saroo elu on ilus, kuid ta on ka kakskümmend aastat hiljem mures selle pärast, et ta ema ja vend ei tea endiselt tema saatusest midagi.

Kui Saroo läheb ülikooli, siis esialgu ei mõtle ta sellest, et paks oma pere otsima hakkama, sest ta tunneks süütunnet oma praeguse pere ees, kuna sellega ta näitaks, nagu talle ei meeldi nende juures elada. Kuid ta ei saa kuidagi sellest mõttest lahti, kui ta tutvub Google ja Google earthiga. Ta uurib salaja igasugu võimalusi, kust ta võiks pärit olla, püüdes meenutada nii palju kui võimalik oma lapsepõlvest. Ta tüdruksõber on küll toetav, kuid lõpuks ei suuda ka tema Sarood mõista, miks ta seda kõike salajas teeb ja miks ta kohale ei lähe.

Lõpuks räägib Saroo oma uuele emale, mis tal plaanis on ja miks ta seda vajab ja selle ema-poja südamliku vestluse käigus saab ta lõpuks kindlust, et ta ei saa enne rahu, kui ta on teada saanud, kust ta pärit on ja mis ta perest on saanud. Ühel õhtul, täielikus masenduses, sest kõik tema otsingud on olnud viljatud, laseb ta hiirel lihtsalt üle India joosta ja ühel hetkel avastab ta oma senise otsinu alast väljaspoolt tuttava mäestiku ja sealt edasi juba külakese ja …

Saroo Brieley jõudis tagasi oma kodukülla, sai taas kallistada oma ema ja õde ja kuulis miks ta venda talle järgi ei tulnud.

Liigutav õnneliku lõpuga lugu ühest paljudest Indias kaduma läinud lastest.

Saabumine

Film: Arrival (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: Inimkond seisab globaalse sõja lävel ning Banks ja tema meeskond jooksevad ajaga võidu, et vastuseid leida. Selleks tuleb naisel võtta risk, mis võib ohtu seada nii tema elu kui ka kogu inimkonna.

Fiction

Mis mulje teile jäi, kui te nägite selle filmi treilerit? Minule tundus see järjekordse ulmefilmina, kus tulnukad tulevad „rahus“ ja tegelikult püüavad inimkonda maalt pühkida. Selline mulje jäi treilerist. Kuid tegelikult ...

Tegelikult on see lugu palju sügavam ja tegu pole sugugi tavalise tulnukate pealetungi filmiga. Jah, maale saabuvad 12 UFOt, peatudes erinevates maailma punktides, kas maismaa või mere kohal. Iga riik püüab saada laevaga kontakti, küll kasutatakse sõjalist jõudu kui ka teadlasi. Tasapisi suudetakse tulnukatega isegi suhtlema hakata. Kuid vaatamata sellele rahumeelsele suhtlemisele on alati ka neid riigipäid, kes on rohkem militaarid kui tsiviilid ja seega sügeleb mõne näpp kohe eriti selle punase nupu kohal, mis saadaks kogu maailma tagasi jääaega.

Üks teadlastest kelle Ameerika on oma UFO juurde saatnud on Louise Banks (Amy Adams) kes filmi algusest saati meenutab oma tütart, kuidas ta kasvas, kuidas ta õppis maailma tundma, kuidas nad kahekesi elavad, kui abikaasa/isa lahkub, kuidas tütar …. Need mälupildid kummitavad teda kogu selle loo vältel. Kuid kas need ikka on mälestused olnust? Kas need võivad hoopis olla pildikesed tulevast? Kas tulnukad ikka on tulnud siia selleks, et meile „relva“ pakkuda, võib-olla on nad tulnud siia hoopis meile „abi“ pakkuma? Kõik on tõlgendamise küsimus!

See film on tehtud Ted Chaiangi lühiloo põhjal, mille nimeks on Story of Your Life ja sellest lühiloost on tehtud üks väga huvitav film, mida kahjuks reklaamitakse hoopis teistmoodi, kui tegelik lugu on, kuid samas, äkki on see taotluslik.