Tapa oma sõbrad

Film: Kill Your Friends (2015)

Hinne: B+

Sisukokkuvõte: Kui tee tippu on palistatud lootusetutest luuseritest ja isegi su kõige lähedasemad sõbrad ja kolleegid hoiavad pöialt, et sa oma ettevõtmistes põruksid, kas peaksid siis sina üldse millegi ees tagasi kohkuma, et edu saavutada?

Aasta 1997. London. Briti muusikatööstus on enneolematul laineharjal ning üksteise järel on supertsaarideks tõusnud Blur, Oasis, Radiohead ja paljud teised. Uus briti invasioon on alanud ja tundub, et seda ei suuda keegi peatada. Selles maailmas rajabki endale vahendeid valimata teed 27-aastane auahne ja armutu Steven Stelfox. See on maailm, kus "keegi ei tea mitte midagi", kus absoluutsesse tippu tõusmine ning samuti unustusse vajumine sõltuvad üksnes pimedast juhusest, tohutust õnnest ja heitliku publiku tujudest. Kõik unistavad "uue kuuma nime" avastamisest ja sellega kaasnevast tohutust menust.

Kuigi Stelfox tegutseb tööstuses, mis on tulvil "unistuste täideviijaid", puuduvad noormehel endal taoliste unistuste olemasolusse igasugune usk - ja ta põlgab kõiki, kes neid lausa pimesi usuvad...

"Tapa oma sõbrad" on pigimusta huumori, seksi ja vägivallaga vürtsitatud pilguheit 90ndate muusikatööstuse telgitagustesse läbi ühe iseäranis väärastunud indiviidi silmade. Me satume kinoekraani vahendusel maailma, kus pettused, petised ja blufimeistrid on osa kõige igavamast kontoripäevast, kus auahnus on sootuks kõrgemalt hinnatud, kui talent ja kus kohati tundub, et kõike on võimalik saavutada - sa pead seda lihtsalt piisavalt tahtma...

Filmi stsenaristiks ja selle aluseks oleva bestselleri autoriks on John Niven, kes tunneb teemat (võibolla liigagi) hästi, olles veetnud 10 aastat oma elust Briti muusikatööstuses.  

Comedy, Thriller

Briti roppkomöödiad, kuidas neid iseloomustada: Nad on labased, otsekohesed ja kasutavad suuremas koguses vandesõnu ja keha osade nimesid. Mis neid eristab Eesti või Hollywoodi roppkomöödiatest? Vaatamata sellele, et suurem osa sõnavara on roppused ja risti ei lööda mitte millegi ees ette, siis Brittide roppkomöödia ei tekita piinlikust, kuna nad ei punnita, et tegu oleks komöödiaga või et lugu oleks ropp ja vihjetest kubisev, nad lihtsalt teevad komöödia julmal teemal, ei ilusta midagi ning lasevad ausalt inimkonna õudustel ekraanile ilmuda. Nii lihtne see ongi – pole vaja punnitada ja tuleb olla aus, võib olla šokeerivalt labane, kuid pole vaja minna piinlikult labaseks.

Aga siis film – OMMFG!! Kuidas see siis oligi? Edul on tuhat isa ja läbikukkumine on õnnetu orb, või siis Edu on suure gruppi orgia ning läbikukkumine on üksinda pihku peksmine. Ja mis on siis elu mõte? Karjatada oma konkurente enda ees ning kuulata nende naiste hala või siis iga kord kui ma olen hakanud aru saama, mis on elu mõte, muudavad nad seda jälle. :)

See oli üks suurepärane Brittide roppkomöödia milles olid suurepärased näitlejad, nostalgiline muusika ning iial ei või kindel olla, kas see mida ekraanil nägid oli vaid peategelase ettekujutuses või oli see tõsi.

Seda raamatut peaks lugema ja kindlasti tasub kinno minna, kui on tahtmist midagi šokeerivat näha.

Ja kas Nicholas pidi siin filmis oma õde lohutama? Ning mis oli eelmine (esimene) muusikafilm kus Nicholas Hoult mängis? :)