Kannibalid

Film: The Green Inferno (2013)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: Unustage viirastused, deemonid ja kurjad vaimud. Meie päevil ajavad need ainult naerma. Tõeline õudus ei pesitse teispoolsuses, vaid meie kõrval, tsivilisatsioonist puutumata kultuuride seas. Film “Kannibalid” (“The Green Inferno”) näitab, mida tõeline õudus tegelikult tähendab.

Unustamatute õudusfilmide “Hostel” ja “Hostel 2″ režissöör Eli Roth otsis kaua teemat, mis oleks võrreldav teiste tema loodud õudusšedöövritega. Saanud inspiratsiooni legendaarsest filmist “Kannibalide põrgu” (“Cannibal Holocaust”), lavastas ta õudusloo tänapäeva inimese kokkupõrkest kannibalidega, kellele inimsöömine on igapäevane tegevus.

Rühm tudengeid püüab tsivilisatsioonist puutumata jäänud iidset indiaanihõimu väljasuremise eest kaitsta. Troopikametsade maharaiumine on põlisrahva kõige suurem oht. New Yorgist pärit aktivistid lähevad Amazonase metsa, et olukorrale lahendust otsida, oskamata ettegi kujutada, mis neid džunglis ootab. Pärast lennuõnnetust satub rühm metslaste kätte. Neid valdab paanika, kui nad mõistavad, kuhu sattusid ja mis neid ähvardab. Hõim, keda noored tahtsid väljasuremisest päästa, osutub inimsööjateks.

Õudusfilmi “Kannibalid” salapärased põliselanikud, kes elavad täiesti võõras maailmas, tekitavad ehtsat hirmu. Amazonase metsade indiaanlased mängisid neid väga tõetruult. Filmi peategelasi painab meeletu õudus. Režissöör Eli Rothi film aitab mõista, mis on tõeline võitmatu hirm.

Horror, Adventure

 

Ok, esiteks, ma olen seda filmi vähemalt kaks aastat oodanud. Teiseks: OMMFG This was Soh Mhuhch Fhuhn!

Ma pole eriline verest tilkuvate õudukate fänn, sest enamasti on nad täis rinnakaid karjuvaid blonde jooksmas täpselt vales suunas ja film tilgub igast nurgast ketšupiverd. Kuid see film, ma ei mäletagi õieti, miks ta mulle silma jäi, kuid silma ta jäi ja et see jõuab meie kinno, poleks ma kunagi osanud arvata. Kuid jah, kinos ta on.

Aga rääkigem siis nüüd filmist. Ma pole näinud ühtegi Eli Rothi eelnevat filmi – nagu juba öeldud, pole eriline visuaalse õuduka fänn – kuid teda ennast olen küll filmides näinud – kes siis poleks näinud Väärituid tõpraid – seega läksin ma tegelikult seda filmi vaatama tühjalt kohalt, teades vaid, et tegu on õudukaga, Amazonase metsaga, kohalikega ning üliaktiivsete Ameerika tudengitega.

Tõsi, loos on piisavalt loogikavigu, arusaamatuid asjade käike ja võib-olla mitte kõige asjakohasemaid stseene, kuid üldkokkuvõttes oli siiski vägagi hea vaatamine. Need kes on filmi näinud võivad mind küll vaadata kui hullu, kui ma väidan et see film, mis aegajalt võib-olla võib mõnel tekitada tahtmist haarata oksekotti, on hea film, kuid mulle meeldis. Jah, oli julm lugu, jah oli palju tapmist ja palju verd, kuid samas polnud millegigia üle piiri mindud.

Ja lõpuks tahaks ma ikkagi küsida, et kummal oli siis ikkagi lõpuks õigus, kas neil kes tahtsid hävitada seda kultuuri, mis peab normaalseks inimeste tükeldamist ja söömist ning naiste välimiste suguelundite eemaldamist või neil, kes tahavad säilitada seda võib-olla viimast vägagi primitiivset tsivilisatsioonirakukest? Kas meil on õigus otsustada, et kui kellegi kultuur ja kombed on vastuolus meie kultuuri ka kommetega, seega tuleb see hävitada, sest meie maailmas ei peeta sellist käitumist õigeks, või peame me iga hinnaga alles hoidma iga erinevust, mis meie maailmas on, ükskõik kui ohtlik see võib olla neile, kes peaks sattuma kontakti selle erinevuse esindajatega?

Hea õudukas oli, täiesti väärt seda kahte aastat ootamist.