Film: Hugo (2011)
Filmi vaatamise põhjus: Huvitav
Hinne: A
Filmi lühikokkuvõte: Hugo (Asa Butterfield) – orb, kellavalvur ja olude sunnil ka varas– elab Pariisis ühe pulbitseva rongijaama seinte vahel, kus tema ellujäämine sõltub anonüümsusest. Kui aga Hugo maailm põrkub tema poolt hooldatavate kellade hammasrataste kombel ekstsentrilise raamatukoist tüdruku (Chloe Moretz) ning kibestunud, rongijaamas mänguasjakioskit pidava vanamehega (Ben Kingsley), satuvad ohtu nii poisi salajane elu kui ka tema kiivalt varjatud suur saladus... /Forum Cinemas/
Kui ma filmi treilerit vaatasin siis nägin ma seal ühte tuttavat nägu ja mõtlesin, et ei saa ju ometi olla, et see näitleja ikka veel nii noor oleks … Allo, Allo seriaali tehti ju nii ammu. Kuid tegu pole mitte Allo, Allo näitlejaga – Arthur Bostrom - vaid hoopis Sasha Baron Coheniga, kes kahjuks ei räägi sama vigaselt ja sama tugeva aktsendiga inglise keelt, kui tema vanem kolleeg, kuid pakub filmis nii mõnegi klassikaliselt naljaka koha (mitte Borati nalja) :).
Fantastiline!!!
Juba teine film eelmisest aastast, kus tehakse suur kummardus filmikunsti algusaegadele. Kui Artist oli kummardus tummfilmi suurkujudele, siis Hugo on kummardus kinematograafia pioneeridele.
Samas pole ka unustatud raamatuid, ka raamatud ja raamatute lugemine on selles filmis vägagi tähtsad. Ja see teeb mulle vaid headmeelt ;)!
Ma ei hakka teile rääkima, millisest kuulsast filmikunstnikust film räägib -Georges Méliès - sest see polegi nii tähtis, kui see, et film oli tõeliselt kaasahaarav, kuigi algus võib olla natuke veniv, kuid peagi saab film hoo sisse. Film peaks olema mõeldud kogupere filmina, kuid ma kardan, et lastel võib seda küll üsnagi igav vaadata olla ning isegi need paar nalja ja tagaajamiskohta ei päästaks seda filmi laste jaoks, pigem võivad lapsed sellest filmist korraliku õudusunenäo saada. Ning vaatamata sellele on mul siiralt kahju, et film meie kinodes vaid nii lühikest aega on, kuid ma olen siiralt tänulik, et ta ka nii väheseks ajaks ekraanile saadi. Filmifriigile on sellised "dokumentaalfilmid" filmimaailma algusest vägagi huvitavad ja südantsoojendavad.
Üle pika aja oli see üks prillifilm (3D), kus oli tegelikult ka 3D olemas. Üllatav oli see, et isegi ajaloolised dokumentaalkaadrid olid ruumiliseks muutunud, või see ainult tundus mulle nii.
Kui ma filmi treilerit vaatasin siis nägin ma seal ühte tuttavat nägu ja mõtlesin, et ei saa ju ometi olla, et see näitleja ikka veel nii noor oleks … Allo, Allo seriaali tehti ju nii ammu. Kuid tegu pole mitte Allo, Allo näitlejaga – Arthur Bostrom - vaid hoopis Sasha Baron Coheniga, kes kahjuks ei räägi sama vigaselt ja sama tugeva aktsendiga inglise keelt, kui tema vanem kolleeg, kuid pakub filmis nii mõnegi klassikaliselt naljaka koha (mitte Borati nalja) :).
Kuid tõdeda tuleb, et Hugo ja Artist on mõlemad filmid millele tasub tuleva esmaspäeva varahommikul pöialt hoida, mõlemad oleks Oscari ära teeninud!
NB! Kas te Martin Scorseset nägite?!?! :)
Mulle ka "Hugo" väga meeldis. See oli päris mitmekihiline film. Esiteks 20-30ndate (?) aastate Pariis ja selle nii ehedaks tegemine. Teiseks Georges Méliès ja tema pärand. Ma polnud kuulnudki sellest mehest aga ilmselgelt oli ta oma ajast ikka kõvasti ees, kui oma filme tegi. Ja kolmandaks - üldinimlik mõõde. Inimeseks olemise angst oli ilusate kaadrite vahele ära peidetud päris hästi.
ReplyDeleteNii et - täiesti suurepärane film Scorseselt.