kaader filmist

kaader filmist
Showing posts with label Stephen King. Show all posts
Showing posts with label Stephen King. Show all posts

Tuesday, November 12, 2019

Doktor Uni


Film: Doctor Sleep (2019)
Hinne: B+
Lühikokkuvõte: Filmis “Doktor Uni” jätkub Danny Torrance’i lugu 40 aastat pärast hirmuäratavat viibimist Overlooki hotellis filmis “Hiilgus”. Stephen Kingi romaanil põhineva stsenaariumi autor ja üleloomuliku põneviku lavastaja on Mike Flanagan, peaosades saab näha Ewan McGregorit, Rebecca Fergusoni ja uustulnuk Kyliegh Curranit.

Dan pole siiani lapsena Overlookis läbielatust üle saanud ja on näinud pisutki rahu leidmiseks palju vaeva. Kuid seda rahu ei jätku kauaks, kui ta kohtab vaprat teismelist Abrat, kel on võimas üleloomulik võime, mida kutsutakse “hiilguseks”. Abra tunnetab, et Danil on temaga sama võime, ning otsib ta üles, lootes ühiselt võidelda armutu Rose the Hati ja tema järgijate, The True Knotiga, kes kasutavad surematuse saavutamiseks süütute hiilgust.

Üheskoos asuvad Dan ja Abra Rose’iga julma elu ja surma peale käivat lahingut pidama. Abra süütus ja kartmatus oma hiilgusega leppida sunnivad Dani oma võimeid ennenägematul moel kasutama – ta seisab oma hirmudega silmitsi ja äratab minevikuvaimud.
Drama, Fantasy, Horror

Kui vaadata IMPD’st palju on Kingi raamatute põhjal käesoleval aastal filme tehtud, või mis on käesoleva aasta numbriga, siis on neid 27. Tõsi, enamus on lühifilmid, aga ikkagi. 3 on siis pikad – Lemmiklooma surnuaid, See II osa ja nüüd Doktor uni. Produktiivne mees, pole midagi öelda.

Aga doktor uni – ma pole raamatut lugenud, seega ei tea, kui hästi see raamat ekraanile on toodud, kuid olen lugenud artiklit, kus King kiidab, seekordset Mike Flanagani adaptsiooni. See pole ju saladus, et King Hiilguse kinoversioon talle kohe üldse ei meeldinud.
 
Seekord on siis peategelane see väike Dan, kes Hiilguses mööda hotelli koridore rattaga ringi vuras. Nüüd on ta täiskasvanud, joodik, narkomaan – ta teeb mida iganes, et vaid oma hiilgusest lahti saada.

Kuid maailmas on ka neid, kes neid hiilgavaid lapsi „toiduks“ kasutavad ja mida hiilgavam laps, ning mida hirmunum ta on, mida valusam tal on, mida rohkem ta karjub, seda enam annab ta toitu nendele „energia vampiiridele“. Kuid on üks hiilgav laps, kes tajub ja „näeb“ nende tegevust, kes on juba väiksest saati suhelnud Daniga ja nüüd üheskoos asuvad neid korilasi hävitama.

Viimase korilase hävitamiseks lähevad nad tagasi hotelli, kus kahjuks pole endiselt põõsaloomi, kuid on endiselt suur lund täis labürint ja on palju näljaseid vaimusid.

Hea lugu, hea film, kuid raamatut tahaks lugeda ainuüksi selle pärast, et minu jaoks jäi see doktor Une osa nii lühikeseks, ma usun, et raamatus on seal taga midagi palju rohkemat. See kõik meenutas mulle nii väga Insomniat, ma ei oska täpselt öelda mis (ja see pole see, et King on mõlemi autor), kuid miski, vahest see, et Insominias on ka doktorid need, kes käivad ringi oma roostes kääridega ja lõikavad inimesi ümbritsevaid koonuseid lühemaks … Aga filmi ajal tuli mul mõte, kuivõrd suurepärane Moline Rouge järg võiks tulla McGregory ja Fergusoniga :).

Hea film, mitte väga õudne, mitte sugugi ketšupi loopimise film, kuid piisavalt psühholoogiliselt painav.

Monday, September 9, 2019

See: teine peatükk

Film: It: Chapter Two (2019)
Hinne: B+
Lühikokkuvõte: Luuserite klubi sai 27 aastat tagasi Pennywise’ist jagu, kuid ta naaseb veel kord Derry linna terroriseerima. Luuserid on ammu oma teed läinud ja nüüdseks täiskasvanud. Kuid kui lapsed taas kaduma hakkavad, kutsub ainsana kodulinna elama jäänud Mike teisedki tagasi. Minevikukogemustest traumeerituina tuleb neil Pennywise’i lõplikult hävitamiseks oma sügavaimad hirmud ületada. Sedasi aga satuvad nad otse varasemast ohtlikuma klouni teele.
Thriller, Horror

Oh jah. Suurepärane õudus. Siin oli nii visuaalset kui ka psühholoogilist õudust.
Ma nagu mäletan et ma olen seda raamatut lugenu, kuid ma ei mäleta raamatut piisavalt, et öelda, kas raamat oli parem või mitte, KUID mul on tunne, et peaks äkki vähemalt lõpu üle lugema, sest see pidev norimine Billi raamatu lõpu üle, jättis mulje, nagu oleks see vihje Kingi raamatu kohta. Ja see et King pole lihtsalt viiesekunid lisand ekraanile, vaid korraliku rolli ja dialoogiga, oli suurepärane.

See oli üks vägagi hästi tehtud järg ja vägagi õõvastustekitav õudukas. Tavaliselt ei mõju õudukad mulle nii, et öösel ei julge varvast teki alt välja pista, kuid see film mõjus just nii.