Häving

Film: Demolition (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: Edukas investeerimispankur Davis (Jake Gyllenhaal) on pärast traagilises autoõnnetuses abikaasa kaotamist raskustes. Kuigi tema äi Phil (Chris Cooper) käib talle peale, et ta ennast kokku võtaks, läheb Davis üha rohkem liimist lahti. Kaebekirjast müügiautomaadifirmale saab alguse terve rida isiklike ülestunnistustega kirju. Davise kirjad jäävad silma klienditeeninduse esindajale Karenile (Naomi Watts) ning hoolimata tema enda emotsionaalsetest ja rahalistest raskustest tekib nende kahe vahel ootamatu side. Kareni ja tema poja Chrisi (Judah Lewis) abiga hakkab Davis oma elu uuesti üles ehitama, kuid selleks peab ta esmalt kõik vana maha lammutama.

Comedy, Drama,

Me keegi ei tea kuidas me reageerime lähedase surmale, enne kui me seda reaalsuses ei koge. Ja leinaga toimetuleku viise on täpselt sama palju kui on inimesi. Tõsi, on teatud sarnased jooned ja faasid, kuid reaalsus on kõigi jaoks siiski ernev.

Kui Davis oma abikaasa autoavariis kaotab, siis valdab teda kõikehõlmav tuimus ja huvitus, kuid ta mõte jääb kinni probleemile, et ta ei saanud automaadist kätte komme. Seega läheb ta peiede ajal äia kabinetti ja hakkab kirjutama kaebekirja müügiautomaadi esindusele. Sellest kaebekirjast tuleb välja hoopis seletuskiri, miks ta ei tunne end oma abikaasa kaotuse pärast halvasti. Ta püüab nutta nagu kõik teised, kuid …

Teine asi, mis talle mõttesse kinni jäi oli viimane asi, millest nad naisega autos rääkisid, et külmkapp tilgub ja kuna Davise isa oli talle kinkinud tööriistakasti, siis võiks Davis selle ise korda teha, võtta algosadeks lahti, vaadata mis on viga ja ära parandada. Peagi katab köögi põrandat viimse jupini lahti lammutatud külmkapp. Ja see annab talle tõuke ka kõiksuguseid muid asju lahti võtta, et näha mis neil sees on, kuidas nad töötavad. Ja ta jätkab endiselt ka kirjade saatmist müügiautomaatide esindusse, seletades oma mõtteid ja tegevust.

Kui siis keset ööd, keset järjekordset lammutust helistab Davisele keegi müügiautomaatide klienditeenindusest, siis tundub see talle esialgu imelik, kuid tasapisi hakkavad nad üha rohkem rääkima, siis juba kohtuvad reaalsuses. Enne seda kui Davis läheb esimest korda Kareni ukse taha, sattus ta ühe maja lammutuse juurde ning maksis töömeestele, et need laseks tal lammutusest osa võtta. Ta on lõpuks ometi leidnud midagi, mida tehes tunneb ta end elavana.

Kareni poeg on tüüpiline teismeline, kes on alles iseenda otsingul ja selles segaduses on alati tema esimene reaktsioon täiskasvanutele vastu hakata. Kui Davis ta endaga oma maja lammutamisele kaasa võtab, siis saab ka poiss endasse kogunenud ängistuse vabaks lasta.

Davise äi ja tööandja aga ei mõista seda, miks Davis ei leina nii nagu tavalised inimesed, miks ta ei taha osa võtta tema tütre nimelise fondi tegevusest, miks ta kõike lahti lammutab ja miks ta toob fondi pidulikule avaüritusele kaasa ühe võõra naisterahva. Kuid Davis on oma magamistoa lammutamisel avastanud midagi, mis oleks ilmselt muutnud tema abielu, kui ta vaid seda oleks teadnud ja kui siis ta ämm kinnitab leidu ning isegi õigustab Davise naise tegu, siis tunneb Davis end tõsiselt tühjaks tõmmatuna.

Kui Davis siis lõpuks naise hauale läheb, kohtub ta mehega, kes oli selle teise auto roolis ja veel paar väikest asja avavad lõpuks Davise tunnete tulva, lõpuks ometi saab ta nutta ja teda siiani vallanud tuimus kaob.

Me kõik reageerime erinevalt lähedase kaotusele ja täpselt sama palju kui on inimesi on ka leinamise viise. Selles filmis on vaatajateni toodud leinamise viis, mida enamus ei mõista, sest tavaliselt peaks ju leinaja nutma ja püüdma lahkunu pooleli jäänud kahetsema ja kadunud armastuse pärast ahastuses olema, kuid Davis vajab lihtsalt aega, ta vajab võimalust oma tunnetega toimetulemiseks. Me oleme kõik erinevad ja me tunneme asju erinevalt.

This Is Where I Leave You

Film: This Is Where I Leave You (2014)

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Kui nende isa sureb, kogunevad neli õde-venda, koos oma tiba räsitud täiskasvanute eludega, lapsepõlvekoju, kus nad on sunnitud koos olema terve nädala, üheskoos oma liiga avameelse ema, abikaasade, endiste ja võib-olla-tulevastega. Neid seatakse vastakuti nende minevikuga ning mitte kõige paremas seisus oleva olevikuga, olles ümbritsetud inimestest, kes neid kõige paremini teavad, ning kes neid kalliks peavad. Kõik see üheskoos saavutab hüsteerilise ning üliemotsionaalse kaose käigus humoorika, südant lõhestava ning vabastava lõpplahenduse - kuigi me pere võib meid hulluks ajada, on siiski nemad need, kes toovad meis välja meie tõelise ning tihti parima mina.

Drama, Comedy

Taas üks film, mis oleks pidanud jõudma detsembri alguses ka meie kinodesse, kuid kadus vaikselt tulevate filmide nimekirjast. Kahju, sest tegu on ühe väga heade näitlejatega tüüpilise Ameerika perekomöödiaga, mida ikka üllitatakse tänupühade ja jõulude kanti.

Et siis neli õde/venda – Judd (Jason Bateman), Wendi (Tina Fey), Paul (Corey Stoll) ja Phillip (Adam Driver). Pluss nende iginoor psühholoogist ema Hillary (Jane Fonda)

Judd töötab raadiojaamas saate toimetajana – ta küll ei räägi eetrisse, kuid ta on helipuldi taga ning saadab saatejuhile, Wadele (Dax Shepard), oma ülemusele, edasi kuulajate küsimusi. Oma abikaasa (Abigail Spencer) sünnipäeval, püüab ta töölt võimalikult vara pääseda, et teda tordiga üllatada, kuid nagu te juba aimata võite, üllatab tema abikaasa teda hoopis voodist tema ülemusega.

Sellele šokile järgneb teine, kui Wendy haiglast helistab, et nende isa on surnud, ning tema viimane soov oli, et ta pere teda shivaga mälestataks. Shiva on juudi traditsioon, kus mälestatakse lahkunut seitsme päeva jooksul peale matust. (täpsemalt võite lugeda siit). Seega tuleb tal sõita koju, ning veeta oma sugulastega seitse päeva koos ühes majas.

Judd jõuab kohale, ning ütleb kõigile, et ta abikaasa ei saanud tulla, kuna ta vigastas end trennis. Wendi on kohal koos oma abikaasa ka kahe lapsega. Paul (vanem vend) elab samas linnas nagunii ja võttis üle isa spordikaupade poe ning nad püüavad abikaasaga (Kathryn Hahn) seni tulutult lapsi saada. Noorim vend Phillip saabub matustele hilinemisega, kabrioletis, muusika üürgamas üle kalmistu.

Pärast matust, seavad nad kõik end sisse oma vanasse majja, kes oma vanasse tuppa, kes olude sunnil keldrisse. Ja siis saabub Phillipi võib-olla-tulevane (Connie Britton), kes on temast tunduvalt vanem psühholoog, kes on vaimustuses pereema Hillary aastaid tagasi ilmunud raamatust, mis rääkis vägagi avameelselt kõigist tema laste saladustest ja isiklikest asjadest. Lapsed pole sellest raamatust sugugi vaimustusest, kuid lugejatele ta meeldib.

Igatahes, see shiva ei lähe päris nii kui peaks, sest kuigi nad ei tohiks selle seitsme päeva jooksul reisida, kuid nad lähevad üksteisega pikalt koos olles väga kergesti hulluks, seega võtab üsnagi tihti keegi auto ja sõidab linna. Lisaks neile viiele käivad igal päeval ka teised peielised söömas, joomas ja kadunukest meenutamas, küsides neilt kõigilt alati ühtesid ja samu küsimusi – „Kus su ilus abikaasa siis ka on?“ „Kuidas teil laste olukord on?“ jne

Nagu ikka on neil kõigil kodulinnas oma ajalugu, mis kas tuleb kummitama või siis tuletab end meeldivalt meelde (Rose Bryne, Timothy Olyphant, Debra Monk, Ben Schwartz). Lisaks tuleb ka Juddi abikaasa talle järele, kuna ta telefonile ei vasta, ning kukutab ta pea peale veel ühe pommuudise.

Selline tüüpiline hullu ja segase pere tragikomöödia, nagu Hollywood neid ikka toodab, lihtsalt seekord on koos väga hea näitlejate valik ja naljad pole labased.