kaader filmist

kaader filmist
Showing posts with label Christopher Abbott. Show all posts
Showing posts with label Christopher Abbott. Show all posts

Sunday, November 15, 2026

Sa võid näha kõike

Film: You Can See Everything (2026) Hinne: B

Lühikokkuvõte:https://www.imdb.com/title/tt45368240/

Kümme aastat tagasi sai Elizabeth Holmesist Ameerika Ühendriikide noorim ja rikkaim omal jõul edukaks saanud miljardär.

Kaheksa aastat tagasi tunnistati tema revolutsiooniline idufirma pettuseks.

Neli aastat tagasi mõisteti talle üheteist aasta pikkune vanglakaristus ja kohustus maksta ligi pool miljardit dollarit kahjuhüvitist.

Kuu aega enne karistuse algust otsustas Elizabeth rääkida kahele režissöörile oma versiooni sellest loost.

Tulemuseks on dokumentaalfilmist midagi tunduvalt kummalisemat, ambitsioonikamat ja radikaalsemat. Filmil „Sa võid näha kõike“ on hetkel Letterboxdi ajaloo kõrgeim hinnan ja sadu kiitvaid arvustusi, mis ütlevad üht: seda peab oma silmaga nägema, et uskuda.

Documentary

See oli üks vääääga imelik film, mis oli dokumentaal, kuid samas oli see ka nagu film, kuigi jah dokumentaalides kasutataksegi ju lavastamisi, kui originaal kaadreid ei saa kasutada, kuid ikkagi, see kõik mõjus nagu väga hästi kokku pandud fantaasia, mitte reaalsus, sest kas reaalsus saaks olla nii jabur, aga tuleb välja et saab.

Et siis. See on dokumentaal Elizabeth Holmesist. Või kas ikka on?

Ütleme et on. Tema viimane kuu enne seda, kui ta üheteistkümneks aastaks vangi läheb, kuna ta pettis investoritelt välja raha masina eest, mida ta väitis suutvat diagnoosida ükskõik mis haigust vaid ühest veretilgast ja tegelikult see masin ei töötanud. See oli vaid idee masinast mis võiks diagnoosida ükskõik mis haiguseid ühest veretilgast, kui teil on olemas seal masinas õiged kemikaalid, mis peaks võimaldama sellist diagnoosimist, jne, jne.

See peaks olema Elizabethi lugu, kus ta seletaks, kuidas temast on valesti aru saadud ja et ta pole kunagi valetanud ja ta ei varja mitte midagi. Kuid kohe algusest peale juhib intervjuusid, toidutegemist, info jagamist, rahastamist Elisabethi abikaasa/äripartner/laste isa Billy Evans.

Vahepeal on lausa valus ja piinlik vaadata, kuidas Elizabeth on nagu ära tinistatult nõus kõigega mida Billy ütleb ja teeb, ning samas tundub nagu armuks doku autor Nathan Fielder üha enam Elizabethi …

Peale Elizabethi vanglasse minekut keskendubki Nathan rohkem Billyle ja mängu tuleb ka näitleja Amanda Seyfried, kes mängis Elizabethi telesarjas Dropout (Billy rolli oleks minu arust vägagi hästi sobinud Matthew Lewis). See oli hetk, kus ma mõtlesin, et tegelikult ma ei oleks tahtnud seal kinos istuda ja seda filmi vaadata, kui Billy soovid oleks tegelikult ka läbi läinud. Billy, kes nüüdseks püüab Elizabethi masinat täiustades tööle saada ja kellel on Elisabethi elu ja sõnade ja kuvandi üle täielik võim on selle doku kõige tumedam kuju. Ta oleks nagu Elizabethi õel kaksik, nagu šarmantne kultuse juht, kes sisendab oma jälgijatele sügavalt silma vaadates oma väheke viltust maailmavaadet, ning jälgijad usuvad ning usaldavad teda hingepõhjani. Elizabeth usub, et see doku polnud mitte tema vangistusest vaid nende armastusest ja ainus mis teda päästa suudab, ongi Billy armastus ja ta usaldab meest kõiges. Kes siis tegelikult siin see pahar on? Kes on see keda peaks ühiskonnast eraldama? 

See on pikk ja imelik doku. Kas siit sai lisainfot? Kohe kindlasti. Kas see oli see info mida sa arvasid, et saad? Seda peate ise otsustama. Kas tasub vaadata? Jah, juba ainuüksi selle õõvastava segu pärast, et ei saa lõpuni aru, kas see ikka on doku või on see kavalalt kokku pandud illusioon.



Tuesday, November 17, 2020

Teistsugune maailm

Film: The World to Come (2020)
Hinne: C
Lühikokkuvõte: https://www.imdb.com/title/tt9738716/

Kuskil Ameerika Idarannikul, 19-da sajandil, heitlevad kaks naaberpere talutööga ja isolatsiooniga, mille tunnistajaks on vaid ilusa, kuid proovilepanev maastik, saates nii füüsilisi kui ka psühholoogilisi katsumusi.
Drama

Western, kus vaenlasel ei ole sulekrooni, tomahooki ega kaheraudset. Selles Ameerika asustajate draamas on draama põhjuseks vägagi kaasaegne probleem - armastus, mis oli siis surmapatt. Otse loomulikult ei ole see armastus midagi uut, see on alati olnud, lihtsalt naised olid siis tagasihoidlikumad ja kavalamad. Südamesõbrannad võisid tunde koos metsas jalutada ja külmal talveööl ühes voodis magada. 

Selles loos on kaks naabrinaist, üks (Katherine Westerston) on oma tütre vaid paar kuud tagasi kaotanud ja teine (Vanessa Kirby) alles kolib neile naabertalusse. Nad on mõlemad üksi, seega kui kodutööd tehtud, tuleb uus naaber külla ja neist saavad sõbrannad. Kuid peagi saavad neist rohkem kui sõbrannad.

Tundub, et Tallie jaoks ei ole see esimene sedatüüpi sõprus, sest ta abikaasa Finney (Christopher Abbott) paneb kirja tema külaskäigud ja ei näe sugugi hea meelega, et ta nii palju Abigaili juures veedab. Dyer (Casey Affleck) mõistab, et Abigail vajab seltsi, kuna tütre kaotus mõjus talle raskelt, kuid samas ei näe ka tema väga hea meelega, et Abigailil tema jaoks enam naeratusi ei jagu ja et uut last ei soovi ta luua.

Kuid tegelikult tuleb öelda, et kogu nende tutvuse juures ei nimeta Abigail ja Tallie kordagi oma suhte kohta sõprus ja nad tekitavad algusest peale oma suhtlemisest saladusliku mulje, seega ei ole mingi ime, et Finney oma majapidamise taas kokku pakib ja lahkub. 

Jah, ma saan aru, et see on praegu populaarne teema ja püütakse näidata, et see kõik on väga  vana asi, mitte sündinud koos 60ndate armastuse revolutsiooniga. Aga ma arvan, et naised on palju nutikamad, kui Abigail ja Tallie olid, seega jätab see lugu sunnitud ja üledramatiseeritud mulje.

Polnud minu film, kuid näitlejad on head.