Lemmikloomasurnuaid

Film: Pet Sematary (2019)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: Stephen Kingi 1983. aastal ilmunud õudusromaani põhjal valminud film räägib perekonnast, kes kolib Bostonist ära vaiksesse maakohta Maine’i osariigis. Arstist pereisa Dr. Louis Creed (Jason Clarke), kes oma naise Racheli (Amy Seimetz) ja kahe väikse lapsega on äsja uude majja sisse kolinud, saab veidravõitu naabrivanamehelt Jud Crandallilt (John Lithgow) teada, et nende maja taga sügaval metsas asub müstiline matmispaik, mis kuulus ammustel aegadel kohalikele pärismaalastele.

Kui perekonda tabab tragöödia, paneb Louis Juddilt saadud teadmised matmispaiga omaduste kohta kasutusse. Vallandub saatuslik sündmusteahel, mis päästab lahti iidse kurjuse ja kohutavad tagajärjed. Mida oleksid sina valmis oma kõige kallimate nimel tegema?

Stephen Kingi raamat „Lemmikloomasurnuaid“ on inspireeritud kirjaniku jubedast isiklikust läbielamisest ajal, mil nad perega Maine’i süngete metsade vahel elasid. Põnevus- ja õudus žanri vanameister on tunnistanud, et see on tema lugude seast teda ennast kõige enam kohutanud teos.

Horror

Oh, jah!

Ma lugesin seda raamatut ammu, väga ammu, eelmisel sajandil. Ja ma olen näinud ka seda eelmise sajandi filmiversiooni. Palju ma kummastki ei mäleta, kuid millegi pärast tuleb kuskilt sügavustest ette üks infokilluke, et see surnuaed asus teiselpool seda teed. Võib ta täiesti vale mälestus olla, aga selline ta on.

Mis siis selle uusversiooni kohta öelda võib? Ja nii sündisidki elavad surnud, üksteise järel, üks kallis inimene teise järel ja nii saigi kogu maa neid täis. :)

Tõsi, järsku väljailmuvad ja möirgega mööda sõitvad autod panevad võpatama. Samuti ka täiesti arusaamatul tuulemurrul ronides libisenud neidise jalast kinni haarav käsi. Ja metsas maskides surnurongkäigus käivad lapsed on ka õõvastavad. kuid John Lithglow, kui väga ma ka ei taha teda tema tüüprollidest välja tirida, jääb ikkagi koomiliseks tegelaseks, isegi kui ta on väärikas vanamees, kellel pole mingit tuju nalja teha. Aga kas keegi võiks mulle seletada, miks on vaja kassi kammida villakraasimise harjaga? Või miks on vaja harjata märgi, räpaseid juukseid? Ja miks on vaja sinna taha panna helilõik nigu tõmmataks sellesama villakraasimise harjaga mööda jalamatti?

 

Ilmselgelt oleme me kõik tänu aastate pikkusele harjutamisele igasuguse õuduse vastu tuimaks muutunud ja ootame ka õudukast midagi rohkemat kui tüüpilist igaveses räpases pruutklieidis ringitatsuvat kõvera kaelaga salkus juuste alt põrnitsevat peategelase elavat laipa.

Vaadatav, kuid parem lugege raamatut.