The Handmaid’s Tale

Film: The Handmaid’s Tale (1990)

Hinne: C

Sisukokkuvõte: Tegevus toimub tuleviku Ameerikas. See on Teenijanna Kate lugu. Selles Ameerikas on juhtimise enda kätte võtnud usk ja kõik on peapeale pööratud. Kate on vang, süüdistatud Ameerikas põgenemise eest ning tema karistuseks on saada teenijannaks. Teenijanna töö on kanda selle mehe last, kelle juurde ta määratakse. Pärast jõhkrat treeningut Tädi Lydia käe all, kuidas õieti käituda, saadetakse Kate Komandöri juurde. Kate tunneb tõmmet Komandöri autojuhi Nicki suhtes. Samal ajal hakkab vastupanuliikumine uut režiimi lõhkuma.

Drama, Romance, Dystopia

Tegemist on Margaret Atwoodi samanimelise raamatu esimese ekraniseeringuga. Esmalt ütlen kohe, et raamatust on siia jõudnud tähtsamad asjad, kuid samas on ikkagi päris palju asju muudetud ja välja jäetud.

Lugu on siis järgmine – osa esisest Ameerikas on enda alla võtnud uus Gileadi vabariik, mis põhineb religioonil ning militarismil. Naistel pole enam mingeid õigusi. Nad on kas kõrgetel ametikohtadel olevate meeste naised, inglite (sõdurid) naised, Marthad (koristajad, majapidajad), teenijannad (surrogaatemad) või saadetakse nad kolooniatesse kõige mustemat ja ohtlikumat tööd tegema. Salajas on olemas ka veel enne, kes ei sobi esimestesse gruppidesse kuid pole veel saadetud kolooniatesse ning nemad on võimuesindajate lõbustajad – räpane saladus.

Loo peategelane on Kate (Natasha Richardson) (raamatus tal nime pole, ta on minategelasest jutustaja). Ta püüab koos abikaasa ja tütrega üle piiri Kanadasse põgeneda, kuid nad jäävad vahele, mees tapetakse ja tütar läheb kaduma. Kate viiakse kogumispunkti, kus kõik kokkukogutud naised sorditakse vastavalt nende võimetele. Kate saadetakse punasesse keskusesse, kus teda õpetatakse olema alandlik ja kuulekas. Kes ei allu õpetustele, see saab tundma vägagi julma kohtlemist.

 

Keskuses kohtab ta Moiraga (Elizabeth McGovern) kellega nad saavad sõpradeks, kuigi igasugune teenijannade lähem omavaheline suhtlus on keelatud. Moira mõtleb vaid keskusest põgenemisest.

Peagi saadetakse Kate talle määratud komandöri (Robert Duvall) ja tema naise (Faye Dunaway) juurde. Igapäevaselt käib Kate majast väljas kõndimas alati koos teise teenijannaga naabermajast, nad käivad poes, kus saab tšekkide vastu toitu, siis kõnnivad nad jõe ääres ja vaatavad uute päästetute meeste ja naiste müüril rippuvaid kehasid.

Katel on raskusi tseremoonia talumisega, kuid kui komandör ta salaja enda juurde oma kabineti kutsub, et seal temaga sõnamänge mängida ja talle kingitusi teha, kannatab ta seda natuke paremini. Ühel õhtul viib komandör ta salajasse hotelli, kus võimuladviku mehed käivad end välja elamas ja seal kohtub ta taas Moiraga, kellel ei õnnestunud ka tema viimane põgenemine ja kui tal oli valida koloonia või see maja, siis valis ta selle maja.

Kuud lähevad ja Kate ei rasestu ikka veel, seega teeb komandöri naine talle ettepaneku, kasutada salajas ka autojuht Nicki (Aidan Quinn), kuid see ei ole lihtsalt Nicki ujujate kasutamine, Katel on tekkinud Nicki vastu tunded ja kui nad peaksid vahele jääma, on nemad need järgmised päästetud müüril.

Vahepeal osaleb Kate ühel päästmistseremoonial ja ühel sünnil. Mayday vastuliikumine teab temast kõike ja talle tehakse ülesanne, mis võib talle samuti elu maksta, kui teda õigel hetkel ei päästeta.

Pärast seda kui ma olin raamatu läbi lugenud, möödunud nädalal alustanud telesarja esimesed kaks osa vaadanud, tahtsin ma võrdluseks näha ka filmi. Film on oma aja laps - soengud, riided, inimtüübid, poliitilised vaated. Nagu juba ennem ütlesin, siis oli asju, mis olid sõna sõnalt raamatust, kuid oli ka asju, mis tekitasid hämmastust, et miks see siin on. Ega sari parem pole. Esimene osa oli nagu oleks sõrmega raamatust järge veetud, kuid järgmised kaks osa olid juba väga erinevad sellest mis raamats on, ning lisaks on seriaal nii jaburalt poliitiliselt korrektne – kõik vähemused peavad ikka kindlasti esindatud olema ning kui peategelane ka on valge, siis tuleb ta kindlasti teise nahavärviga paari panna.